Lühipostitus.

Uus semester on algamas ja olen varsti luulutustega Värskes Rõhus ja näete siin on video sellest, kuidas Disney keerleva platvormi abil lemminguid kaljult alla lükkab (alates 10:22).

Desafinado.

Oo, Lisa Hannigan ning Damien Rice laulmas Antonio Carlos Jobimi tuntud viisi "Desafinado". Portugali keeles ja puha. Atmosfäär on sellel lindistusel hoopis hoopis teistsugune kui Getz/Gilberto omal.
Head kuulamist!

Dr. Caligaril on Miki Hiire kindad.

=

Hoida silma peal: Rian Johnson.

Rian on filmirežissöör ja stsenarist. Sellist andekat sorti. Kuigi ta on täispikki teoseid siiani teinud vaid kaks („Brick“ aastal 2005 ning „The Brothers Bloom“ aastal 2008) leian, et ta väärib vägagi üht tillukest kiitvat tekstikest. Niisiis:
Miks Johnsoni filmid mulle muljet avaldavad?

Las ma kirjeldan näiteks tema debüüti „Brick“: saanud paanilise kõne oma endiselt tüdruksõbralt, asub Brendan (Joseph Gordon-Levitt) uurima ja lahti harutama lõngahunnikut, millesse neiu end mässinud on. Morni sihikindluse ning osava detektiivitööga jõuabki ta tõeni, kuid narkokaubitsejate jõuk, kelle keskele ta järsku sattunud on, muudab peagi ka Brendani olukorra eluohtlikuks.
Vot nõnda. Ja tegevus toimub ühes keskkoolis. Enamus tegelased filmis on hilisteismelised.
Mis muudab sellise ülesehituse nõnda võimsaks on tõik, et see ei tundu kordagi naeruväärne stiilis „lapsed mängimas täiskasvanuid“. Paar kohta, kus karakterite vanust koomilisel viisil meenutatakse, kummalisel kombel hoopis süvendavad toimuva tõsidust. Ning teate, usutavus pole siinkohal üldse oluline. Film ei olegi realistlik. Igatahes on tegu märkimisväärse eksperimendiga detektiivižanris, mis osutab korduvalt vargsi oma eelkäijate poole.

„The Brothers Bloom“ räägib kahe petturi (kohutav sõna, „conmen“ kõlab hulga paremini) viimasest tööotsast. Peaosades Rachel Weisz, Adrien Brody, Mark Ruffalo. Ning meeldejääv on kindlasti ka kõrvalosaline Rinko Kikuchi (kes mängib muide detsembris välja tulevas „Norra metsas“ Naokot!).
Ma ei hakka sisu lahti seletama, olge pimeduses. Kaunis oli selle filmi puhul igal juhul see, kuidas lugu moodustus ümber intelligentselt üles ehitatud tegelaste, mitte ei loobitud neid loosse sisse nagu mingisse kapsasuppi. Meelierutav oli aga antikangelase ülimalt ähmane kohalolu. Ja filmi riukalik atmosfäär hoiab teid loos kindlasti sees. Kuni... lõpuni.

Johnsoni julgus eksperimenteerida žanrite, meeleolude, visuaaliga ongi ilmselt põhjus, miks tema tehtud ja tegemisele tulevaid töid silmas pidada. Žanritega eksperimenteerimisest rääkides...
Rian Johnsoni järgmine töö on ulmefilm (!) „Loopers“, mis IMDB järgi tuleb välja aastal 2012. Hoian pöidlad pihus... kaks aastat.

Kingitus.

Lühifilmike. Ärge pange raami tähele: tegemist on küll Philipsi reklaamkampaaniaga, aga filmid on päris ja uhked.




Lisaks, robootika kolm seadust härra Asimovilt. Kui keegi teist seal androidi ehitab, siis ärge unustage neid lisada.

1. Robot ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega inimesele kahju teha.
2. Robot peab täitma iga inimese poolt antud korraldust,kui see ei satu konflikti esimese seadusega.
3. Robot peab kaitsma omaenda eksistentsi, kui see ei satu konflikti esimese ja teise seadusega.

Öösel ja puha.

Õpin parajasti paaniliselt eksamiteks. Aga siiski on aega postitada üks mõttelage postitus; igavusest või nõnda. Pean vajalikuks jagada ühiskonnaga paari jaburat huumorilauset. Võta heaks, ühiskond. Nüüd jääb mulle endale ainult see anekdoot, kus ema ja tütar Ameerikasse ujuvad...

Ma olen paranoiline. Aga ära teistele ütle.

Vahel olen nii õnnetu, et endalgi hakkab kurb.

No näed, ongi paar. Lõpetuseks üks saksa energialaul. Aitäh oravale, kes mind selle artistiga tutvustas. Stadtaffe!




PS: Lost saab läbi ja mina olen seepärast nukker.

Noa ja vaal.

Natuke imelik on rääkida keset talve kevade esimestest päevadest. Aga vot räägin ikka. Noah and the Whale'il tuli nimelt uus plaat välja (umbes kuus kuud tagasi... aga minu jaoks on ikkagi uus). Ja nimeks on sel "The First Days of Spring". Ning see on nii hea, et kuku või pikali.

Plaadil on 11 laulu, paljud neist orkestrisaatega. Üksteist laulu, mis pajatavad ühest lõppenud suhtest. Kuid imal ei ole. Ausalt. Pealegi, arvan, et mina oleks umbes sama katki, kui ma Laura Marlingist oleks lahku läinud. Laural tuleb ka muide märtsis uus plaat.

Aga üks vahva asi tolle plaadiga seoses veel: nimelt kirjutas ja lavastas Charlie Fink (bändi laulja) samanimelise filmi, mille treiler on saadaval siin. Päris võimas. Kui vaid terve filmi kuskilt kätte saaks...

Vaat nõnda.