Uus semester on algamas ja olen varsti luulutustega Värskes Rõhus ja näete siin on video sellest, kuidas Disney keerleva platvormi abil lemminguid kaljult alla lükkab (alates 10:22).
We will be back soon.
7 aastat tagasi
pühapäev, 6. veebruar 2011
laupäev, 9. oktoober 2010
Desafinado.
Oo, Lisa Hannigan ning Damien Rice laulmas Antonio Carlos Jobimi tuntud viisi "Desafinado". Portugali keeles ja puha. Atmosfäär on sellel lindistusel hoopis hoopis teistsugune kui Getz/Gilberto omal.
Head kuulamist!
Head kuulamist!
teisipäev, 21. september 2010
neljapäev, 9. september 2010
Hoida silma peal: Rian Johnson.
Rian on filmirežissöör ja stsenarist. Sellist andekat sorti. Kuigi ta on täispikki teoseid siiani teinud vaid kaks („Brick“ aastal 2005 ning „The Brothers Bloom“ aastal 2008) leian, et ta väärib vägagi üht tillukest kiitvat tekstikest. Niisiis:Miks Johnsoni filmid mulle muljet avaldavad?
Las ma kirjeldan näiteks tema debüüti „Brick“: saanud paanilise kõne oma endiselt tüdruksõbralt, asub Brendan (Joseph Gordon-Levitt) uurima ja lahti harutama lõngahunnikut, millesse neiu end mässinud on. Morni sihikindluse ning osava detektiivitööga jõuabki ta tõeni, kuid narkokaubitsejate jõuk, kelle keskele ta järsku sattunud on, muudab peagi ka Brendani olukorra eluohtlikuks.
Vot nõnda. Ja tegevus toimub ühes keskkoolis. Enamus tegelased filmis on hilisteismelised.
Mis muudab sellise ülesehituse nõnda võimsaks on tõik, et see ei tundu kordagi naeruväärne stiilis „lapsed mängimas täiskasvanuid“. Paar kohta, kus karakterite vanust koomilisel viisil meenutatakse, kummalisel kombel hoopis süvendavad toimuva tõsidust. Ning teate, usutavus pole siinkohal üldse oluline. Film ei olegi realistlik. Igatahes on tegu märkimisväärse eksperimendiga detektiivižanris, mis osutab korduvalt vargsi oma eelkäijate poole.
„The Brothers Bloom“ räägib kahe petturi (kohutav sõna, „conmen“ kõlab hulga paremini) viimasest tööotsast. Peaosades Rachel Weisz, Adrien Brody, Mark Ruffalo. Ning meeldejääv on kindlasti ka kõrvalosaline Rinko Kikuchi (kes mängib muide detsembris välja tulevas „Norra metsas“ Naokot!).
Ma ei hakka sisu lahti seletama, olge pimeduses. Kaunis oli selle filmi puhul igal juhul see, kuidas lugu moodustus ümber intelligentselt üles ehitatud tegelaste, mitte ei loobitud neid loosse sisse nagu mingisse kapsasuppi. Meelierutav oli aga antikangelase ülimalt ähmane kohalolu. Ja filmi riukalik atmosfäär hoiab teid loos kindlasti sees. Kuni... lõpuni.
Johnsoni julgus eksperimenteerida žanrite, meeleolude, visuaaliga ongi ilmselt põhjus, miks tema tehtud ja tegemisele tulevaid töid silmas pidada. Žanritega eksperimenteerimisest rääkides...
Rian Johnsoni järgmine töö on ulmefilm (!) „Loopers“, mis IMDB järgi tuleb välja aastal 2012. Hoian pöidlad pihus... kaks aastat.
neljapäev, 26. august 2010
Kingitus.
Lühifilmike. Ärge pange raami tähele: tegemist on küll Philipsi reklaamkampaaniaga, aga filmid on päris ja uhked.
Lisaks, robootika kolm seadust härra Asimovilt. Kui keegi teist seal androidi ehitab, siis ärge unustage neid lisada.
1. Robot ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega inimesele kahju teha.
2. Robot peab täitma iga inimese poolt antud korraldust,kui see ei satu konflikti esimese seadusega.
3. Robot peab kaitsma omaenda eksistentsi, kui see ei satu konflikti esimese ja teise seadusega.
Lisaks, robootika kolm seadust härra Asimovilt. Kui keegi teist seal androidi ehitab, siis ärge unustage neid lisada.
1. Robot ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega inimesele kahju teha.
2. Robot peab täitma iga inimese poolt antud korraldust,kui see ei satu konflikti esimese seadusega.
3. Robot peab kaitsma omaenda eksistentsi, kui see ei satu konflikti esimese ja teise seadusega.
esmaspäev, 24. mai 2010
Öösel ja puha.
Õpin parajasti paaniliselt eksamiteks. Aga siiski on aega postitada üks mõttelage postitus; igavusest või nõnda. Pean vajalikuks jagada ühiskonnaga paari jaburat huumorilauset. Võta heaks, ühiskond. Nüüd jääb mulle endale ainult see anekdoot, kus ema ja tütar Ameerikasse ujuvad...
Ma olen paranoiline. Aga ära teistele ütle.
Vahel olen nii õnnetu, et endalgi hakkab kurb.
No näed, ongi paar. Lõpetuseks üks saksa energialaul. Aitäh oravale, kes mind selle artistiga tutvustas. Stadtaffe!
PS: Lost saab läbi ja mina olen seepärast nukker.
Ma olen paranoiline. Aga ära teistele ütle.
Vahel olen nii õnnetu, et endalgi hakkab kurb.
No näed, ongi paar. Lõpetuseks üks saksa energialaul. Aitäh oravale, kes mind selle artistiga tutvustas. Stadtaffe!
PS: Lost saab läbi ja mina olen seepärast nukker.
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Noa ja vaal.
Natuke imelik on rääkida keset talve kevade esimestest päevadest. Aga vot räägin ikka. Noah and the Whale'il tuli nimelt uus plaat välja (umbes kuus kuud tagasi... aga minu jaoks on ikkagi uus). Ja nimeks on sel "The First Days of Spring". Ning see on nii hea, et kuku või pikali.
Plaadil on 11 laulu, paljud neist orkestrisaatega. Üksteist laulu, mis pajatavad ühest lõppenud suhtest. Kuid imal ei ole. Ausalt. Pealegi, arvan, et mina oleks umbes sama katki, kui ma Laura Marlingist oleks lahku läinud. Laural tuleb ka muide märtsis uus plaat.
Aga üks vahva asi tolle plaadiga seoses veel: nimelt kirjutas ja lavastas Charlie Fink (bändi laulja) samanimelise filmi, mille treiler on saadaval siin. Päris võimas. Kui vaid terve filmi kuskilt kätte saaks...
Vaat nõnda.
Plaadil on 11 laulu, paljud neist orkestrisaatega. Üksteist laulu, mis pajatavad ühest lõppenud suhtest. Kuid imal ei ole. Ausalt. Pealegi, arvan, et mina oleks umbes sama katki, kui ma Laura Marlingist oleks lahku läinud. Laural tuleb ka muide märtsis uus plaat.
Aga üks vahva asi tolle plaadiga seoses veel: nimelt kirjutas ja lavastas Charlie Fink (bändi laulja) samanimelise filmi, mille treiler on saadaval siin. Päris võimas. Kui vaid terve filmi kuskilt kätte saaks...
Vaat nõnda.
neljapäev, 28. jaanuar 2010
esmaspäev, 28. detsember 2009
Pikk mees puude vahel.
"Me ei tahtnud minna, me ei tahtnud neid tappa, kuid tema tungiv vaikus ja väljasirutatud käed hirmutasid ja julgustasid meid üheaegselt..."
1983, fotograafi isik teadmata, oletatavasti surnud.
Nonii.
Ta on ebanormaalselt pikk ülikonda kandev näota olevus. Käed ripuvad tal võikalt voolikutena külgedel, kui ta hõredast metsatukast ainiti sinu poole vaatab. Kuid kui satud talle lähemale, siis... Kas ma mainisin, et tal pole nägu?
Mida ta siis tahab? Kes teab. Tõenäoliselt lihtsalt kedagi tugevalt kallistada ja tolle silmad siis ära süüa. Ei midagi hullu. Slender Man... Slender Man... Slender Man... Slender Man...
10. juunil 2009 lisas kasutaja Victor Surge foorumi SomethingAwful paranormaalsete piltide valmistamise lõnga taolise pildi ja teksti. Ja ennäe: Slender Man oligi sündinud. Kes teab, miks see lugejaid nii väga hirmutas (ja seega vaimustas). Võime muuta hetkega jäsemete vormi ja pikkust? Surnumatja riietus? Fakt, et ta jälgib sind alati liikumatult kuskilt kaugelt, kuni ühel päeval ärkad enda voodis ja "oi, näe, kes siin on"? Viis, kuis ta peidab end kõhedates metsatukkades ja võsades? Igatahes avastas Victor Surge hirmu kullasoone. Teised kasutajad postitasid uusi pilte ja tekste ning vaimustusid tegelasest aina rohkem. Slender Mani müüt kasvas nagu steroide tarvitav hamster.
Mulle meeldib eriti tõsiasi, et Slender Man kannab alati viisakat pintsakut ja viigipükse. Seda kahel põhjusel:
1) See näitab teda intelligentsena. Ta teab, mida ta teeb. Ta toimib alati rahulikult ja kindlalt. Isegi kui tegevuseks on väikeste laste röövimine.
2) Ilmselt üritab ta vaikselt inimühiskonda sisse sulandada. Aga raske on infiltreerumine olendile, kel pole nägu ja kes ei suuda enda vormi pidevalt inimtaolisena hoida. Oeh.
Aga nii!
Nüüd läheb asi põnevaks.
10 päeva pärast Slender Mani siia maailma ilmumist (20. juunil 2009) avaldas kasutaja MarbleHornets video "Introduction". Ning sellega sai alguse meeletult põnev ja vaimustavalt õudne veebilugu "Marble Hornets", millest vaikselt kujunes ARG (Alternative Reality Game. uurige omal käel). Rohkem ma sellest ei räägi. Ütlen pelgalt, et see on pagana geniaalne. Panen Entry #1 siia üles.
Ühesõnaga, näete, nad korjasid üles Slender Mani idee. Ma tõsiselt soovitan seda igale endast lugupidavale õudusžanri jüngrile. Lugu kestab veel (ja minu pea suitseb kannatamatusest, millal järgmine osa välja tuleb)! Twitter.
Kuid sellel postitusel oli ainult üks mõte. Levitada müüti. Ja nüüd Sina, kallis lugeja, kes sa pagan teab kust siia sattusid, tead ka Slender Manist. *Hüsteeriline naer* Tänan tähelepanu eest.
Head vana aasta lõppu!
pühapäev, 22. november 2009
Kahe peaga asi.
Vahel avastan ma selliste filmide treilereid.
Ma ei kujuta ettegi, millist häbi võivad tunda kõik selle linateosega seotud inimesed.
"They transplanted a white bigot's head on a soul brother's body! "
Tõsiselt, mida kuradit.
(Imdb.com-is on filmi žanri märksõnadeks pandud muide Comedy/Sci-fi/Horror. Tjah.)
Ma ei kujuta ettegi, millist häbi võivad tunda kõik selle linateosega seotud inimesed.
"They transplanted a white bigot's head on a soul brother's body! "
Tõsiselt, mida kuradit.
(Imdb.com-is on filmi žanri märksõnadeks pandud muide Comedy/Sci-fi/Horror. Tjah.)
kolmapäev, 11. november 2009
Kas sul.
Kas sul on soe ja turvaline olla?
Kas sa näed öösiti neid vastikuid häid unenägusid, mis sind terveks päevaks rõõmuga täidavad? Istud seal mugaval toolil arvutiekraani taga ning mõtled, et, kurat, nii ei saa. Misasja ma siin naeratan ja viisijuppi ümisen. Väljas läheb juba pimedaks ning minul on ikka veel hea tuju. Tahaks hoopis ronida toa nurka, tõmbuda looteasendisse ja väriseda, võib-olla ka natuke nutta. Kuid kuidas sa siukse tülgastavalt mõnusa tujuga nõnda teha saad. Oh jah. Ju jääb siis värisemine täna ära. Või...
... jaa! Ma tean! Ma peaksin muretsema kuskilt - nüüd kohe - filmi "Paranormal Activity" ja vajuma selle vahendusel paranoia kutsuvasse tiigikesse. Jaa! Sest mis see elu ikka väärt on, kui üldse hirmu tunda ei saa. Nii. Ei mingit juttu. Lähen nüüd kohe ja hangin endale selle filmi. Jubedaid unenägusid teile.
Kas sa näed öösiti neid vastikuid häid unenägusid, mis sind terveks päevaks rõõmuga täidavad? Istud seal mugaval toolil arvutiekraani taga ning mõtled, et, kurat, nii ei saa. Misasja ma siin naeratan ja viisijuppi ümisen. Väljas läheb juba pimedaks ning minul on ikka veel hea tuju. Tahaks hoopis ronida toa nurka, tõmbuda looteasendisse ja väriseda, võib-olla ka natuke nutta. Kuid kuidas sa siukse tülgastavalt mõnusa tujuga nõnda teha saad. Oh jah. Ju jääb siis värisemine täna ära. Või...
... jaa! Ma tean! Ma peaksin muretsema kuskilt - nüüd kohe - filmi "Paranormal Activity" ja vajuma selle vahendusel paranoia kutsuvasse tiigikesse. Jaa! Sest mis see elu ikka väärt on, kui üldse hirmu tunda ei saa. Nii. Ei mingit juttu. Lähen nüüd kohe ja hangin endale selle filmi. Jubedaid unenägusid teile.
teisipäev, 29. september 2009
esmaspäev, 21. september 2009
reede, 4. september 2009
Andromeda pisarad.
25. mail 2009 langes Maale kaheksa tundmatust vedelast materjalist objekti, kõik tavalise sõiduauto suurused, mustad nagu süvakosmos. Purustusi teadaolevalt ei tekkinud ning maismaale langenud vedelad kogumid nõrgusid kõigest paari tunni jooksul täielikult pinnasesse, nõnda et tumedat plekkigi alles ei jäänud. Veekogudesse sattunud kogumid valgusid aga tasahilju laiali.
Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.
Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?
---
Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.
Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.
Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.
Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.
Lauri Teder, 2009
Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.
Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?
---
Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.
Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.
Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.
Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.
Lauri Teder, 2009
Kes tulistas alla Ööbikutähe?
„Nii! Kes teist kolmest Ööbikutähe alla tulistas?“ möirgas isa oma hiiglasliku kämblaga vehkides. Ta oli meid just äsja äratanud ning pärast öist ringikolamist olime omadega üsna loppis. Vahtisime talle otsa, pupillid nagu tõllarattad, ning ei vastanud midagi.
„Kas te aru ka saate, millega te hakkama olete saanud? Tähte ei saa taevasse tagasi panna! Ja kurat, missuguse skandaali teiste perekondadega te põhjustasite! Pagana vedas, et sõja alustamine öösel keelatud on. Noh! Kes teist selle sigadusega hakkama sai?“
Isa nägu oli punane ning iga karv tema habemes värises raevust. Meie aga vaikisime endiselt, südamed valusalt põksumas. Isa ropendas veel natuke ning ähvardas süüdlase välja uurida. Senikaua pidime karistust kandma me kõik: ta keelas meile määramata ajaks ära Hestia ja Apolloga ratsutamise. Me ei julgenud isegi nuriseda, kuigi keeld enneolematu ülekohtuna tundus. Turtsudes lahkus tomativärvi jumega hiiglane kodust ja seadis sammud lammaste poole, kes juba ammu ootasid, et neid metsatagusele heinamaale viidaks. Hingasime kergendunult ja mõtlesime just tagasi teki alla pugeda, kui ema järsku meid kööki kamandas ning ka omapoolse karistuse meile peale pani. Esiteks pidime läbi lugema tähe-entsüklopeedia, et me oma teo kohutavust mõistaks. Teiseks pidime emal köögis abiks olema – mõne päeva pärast pidi toimuma Suur Pidusöök, kuhu olid kutsutud kõik meie väikse planeedi perekonnad. Kolmandaks oli tarvis hobusetall ära puhastada. Et seda kõike korraga teha ei saanud, jagas ema ülesanded päevade kaupa ära. Mina pidin tolsamal päeval läbi lugema raamatu, siis järgmisel talli koristama ning viimaks aitama ema suursuguste roogade valmistamisel. Ohkasime ja võtsime korraldused vastu.
Mina ja Saul loivasime köögist välja. „Kolm päeva...“ sosistas ta, manades ette meeleheitliku grimassi. Noogutasin süngelt.
Juba entsüklopeedia eessõna lugedes hakkasid mu silmad kinni vajuma. Andsin endale kõrvakiilu ning üritasin keskenduda. Tegemist oli üpris mahuka teosega, autoriteks keegi Rainer ja Elsa Meer, kes ema sõnul olevat meie kauged kauged esivanemad. Lehekülgede edenedes hakkas mulle üha rohkem tunduma, et see sõge paarike ei maganudki, vaid vahtis öö läbi tähti. Suure vaevaga närisin end läbi vananenud sõnade ning keerulise kirjelduste. Viimaks jõudsin tuttava alapealkirjani: „Ööbikutäht.“ Välja oli toodud järgnev lõik Lugude Raamatust:
Kord, kui Graniitjumalad hirmsa värinaga maa seest välja ronisid, leidsid nad murdunud kastanipuude vahelt haavatud ööbiku. Ilmselt oli lind äsja unne suikunud, mürinat mitte märganud ning seetõttu koos puuga alla kukkunud. Tema ühest tiivast immitses verd, silmad olid poolavatud, ta ei suutnud end liigutada. Graniitjumalad kahetsesid oma tegu, ent ei suutnud ööbikut ka kuidagi aidata. Kivi ju ei mõista lille. Kurvalt kogunesid nad ümber haavatu ja hakkasid laulma. See oli aeglane ja nukker laul. See kõlas nagu tuul puhumas läbi kanjoni, nagu üksiku liivatera odüsseia lõpmatus kõrbes. Ööbik suri. Kuid laul kestis aina edasi, ilma kindla meloodia ning rütmita. Kestis, kuni lauljate kurgud olid valusad ning silmad nutmata pisaratest paistes.
Lõpuks jäid Graniitjumalad vait. Nad proovisid langenud lindu sülle võtta, ent ei söandanud tolle pehmeid sulgi oma karedate sõrmedega puudutada. Nad otsustasid paluda Taeva poole, et see ööbiku enda tähtede sekka võtaks. Taevas nõustus. Linnu elutu keha kerkis üha kõrgemale ning kõrgemale -
kosmilise silmapiirini välja.
Väike täheke süttis põlema.
Asetasin haigutades raamatu põlvedele. Muidugi oli mul kurb. Muidugi ma kahetsesin. Pagana Eko, see on kõik tema süü, mõtlesin ma. Küllap oligi. See oli olnud tema idee: ronida öösel voodist välja ja salaja kahuri kontrollruumi avastama minna. Kust ta võtme sai, mina ei tea. Igatahes olime meie paugupealt nõus; põnev ju, ema-isa ei lubanud meil muidu kahuri lähedalegi minna. Kontrollruumi sisemust polnud me veel kunagi näinud. Nõnda me siis hiilisimegi pärast südaööd õige ettevaatlikult norskeid täis kodust välja, jooksime paljajalu orust üles ning siis mööda lagedat ja halli kivist avarust hiiglasuure lasketoru juurde. Katsusin; metall oli jäiselt külm. Võidurõõmsalt kraamis Eko paremast taskust välja võtme ja avas majakese ukse, mis kahuri kõrval nii tilluke tundus. Järgnenud vaatepilt oli iga väikse poisi unistus. Oh kui palju nuppe ja kange ja pulte. Seal oli ka suur ekraan, millel jooksid ringi arusaamatud märgid ning jooned. Tardusime, imetlust täis. Polnud mõtet imestada, et ekraan sellisel kellajal sees oli. Kui kahur alatiselt laetud oli, siis ilmselt töötasid pidevalt ka käivitussüsteemid.
Lummusest vabanedes hakkasime me vaikselt nuppudele liginema. Niimoodi vargsi, nagu kardaks, et need meile kohe kallale kargavad. Minutite möödudes meie julgus aga kasvas. Ja siis lõpuks... Ma ei teagi, kuidas... Aga ühesõnaga Saul ja Eko muutusid natuke liiga julgeks. Nad läksid lausa kaklema – mis muidugi polnud just uudne sündmus – ja kuidagimoodi koperdas Eko puldile nii õnnetult peale, et vajutas tähtsa välimusega punasele nupule. Põmaki. Seinad värisesid ja ma arvasin, et taevas kukub alla. Nojah, kukkuski. Ilmselt olime me oma lolluses kahuri laskejõu maksimumile pannud ning isegi kordinaadid untsu keeranud. Kiiruga põgenesime majakesest, Eko puterdas luku kallal, siis aga tulistjalu kodu poole. Just enne orgu sisenemist vaatasime me üles ja nägime langevat tulekera. See oli kohutav vaatepilt. Kuid kohe järgmisel hetkel naasis paaniline mõistus, mis käskis põrutada otsemaid enda tuppa ning magama jääda.
Kui me voodisse jõudsime, olid meie jalad karedal kivil jooksmisest täielikult ära kriimustatud ja kopsud valusad. Järgnev uni oli aga magusast magusam.
See kahur on meil olnud alati. See oli siin enne minu sündi, enne Eko ja Sauli sündi, ilmselt oli see siin ka enne ema-isa sündi. Eesmärgiks pole sel miski muu, kui rahu hoidmine. Kõigil meie väikse planeedi perekondadel on samasugused hiiglaslik relvad. Niimoodi välistame me igasuguse ohu, üksteist igavesti sihtides. Keegi ei julge midagi vaenulikku teha.
Ükspäev ma küsisin isa käest, et kas poleks parem, kui üldse kellelgi kahureid poleks. Ta raputas tõsiselt pead ja vastas: „Siis oleks me ju kaitsetud.“
Ärkasin ema raputamise peale. Kätte oli jõudnud juba õhtu ning tubades rändas väljast orust tulnud jahe tuuleiil. Raamat oli mu sülest kadunud ning asendunud tekiga. „Mine nüüd voodisse,“ sõnas ta ja tema heleheledad silmad embasid mind soojalt.
Paar päeva hiljem saime käsu võtta labidad ja käru ning langenud tähe üles kaevata ja orgu tuua. Mis meil siis muud üle jäi. Asusime kolmekesi teele. Eko kui vanim ja seega teoreetiliselt tugevaim veeretas käru, kaevamisriistad selle peal. Jõudsime tuttavale kõledale väljale. Hall lõputus sirutus masendavalt kaugele, vaid selja taga asuv org ning orutagusel tasandikul kõrguv mets näitasid veel mingeid elu märke. Metsa äärel seisvas majas elas muide vanaema oma kahe koeranähvitsaga.
Ohates pöörasime pilgud taas sirge kuumaastiku poole ja hakkasime kõndima. Tähte polnud raske üles leida, väiksusest hoolimata paistis mügarik tol igavalt ühtlasel tasandikul kergelt silma. Sammusime kümme minutit, ent sihtmärk paistis ikka veel kohutavalt kaugel. Igaks juhuks vaatasime selja taha, et veenduda, ega me paigal pole tammunud. Kummaline, orust olime küll päris palju kaugenenud. Kehitasime õlgu ning jätkasime teekonda.
Läks veel pool tundi, kuni me lõpuks täheni jõudsime. Silmapiiril võis juba näha pisikest tumedat varju, mis pidi kindlasti olema Standbergide talu koos oma kasvuhoonete ja kahuriga.
Täht oli puurinud end halli pinnasesse ja lebas nüüd rahulolevalt enda väikses kraatris, pooleldi maa sees, pooleldi õhu käes. Selle kivine pind oli katsumisel külm, kuid sees ragises, justkui põleks midagi. Istusime ümber Ööbikutähe ja kuulasime. Nõnda olles meenutasime me ehk koopainimesi, kes lõkke ääres soojust nautisid ja metsloomade eest hoidusid. „Äkki läheb see kohe pooleks ja ööbik lendab välja,“ sõnas Eko ning tegi suured silmad. See tundus meile tõenäoline. Siiski võtsime varsti aga jõu kokku ja hakkasime hoogsalt kaevama. Hall kivi tähe ümber muundus kiiresti klibuks, kui me seda teravate labidatega raiuma hakkasime. Päike ei soojendanud eriti, kuid hoogsast kühveldamisest läksime õige pea higiseks. Sellest hoolimata ei andnud me endale hingetõmbeaega, vaid kaevasime kuni täht pinnasest vabanes. Viskasime näppu. Saulile sai osaks au olla too, kes langenud taevakeha välja tõstab. Kartlikult haaras ta tähest kinni, vinnas üles, pillas kärusse ja teatas: „Polegi nii raske.“ Ent nägu oli tal pingutusest punane nagu maasikas. Lükkasime augu kinni ja alustasime tagasiteed.
Oru alguses ootas meid isa. Ta noogutas Ekole ja võttis käru enda kätte. Tänulikult lasi vabanenu käed rippu, lastes kuuldavale pika väsinud ohke. Tundsin, kuidas jalalihased mind vihkavad. Saul tahtis sinnasamasse madala rohu peale pikali heita, kuid paps nõudis, et me talle järgneks. Seejärel kihutas ta ise närviajavalt reipal sammul alla kodu poole. Loivasime talle tülpinult järgi.
Aita jõudnud, asetas ta tähe alasi peale, krahmas nurgast tohutu haamri ja lajatas tolle silmapilguga puruks. Seest tuli nähtavale väike hõõguv kerake, mille ta kiirelt tangidega üles võttis. Kerake ragises hirmsasti ning pildus aeg-ajalt sädemeid. Ettevaatlikult kandis isa tähe tuuma tare ette ja pistis puuhalude alla, mis sinna kokku olid toodud. Hetkega süttis kuhi põlema, eredalt nagu päike; kuum tuulepahvak sööstis läbi terve oru. Vahtisime kogu seda toimingut suu ammuli. Isa muigas muhedalt, kratsis habet ja lausus siis: „Igavene tuli.“ Leegid limpsasid mõnuga igasse suunda, ent asemeks seatud kivid takistasid sel rohuni jõudmast. „Noh, poisid, minge nüüd emale appi, külalised jõuavad varsti kohale,“ ässitas paps. Ta sulges silmad ja nautis tuliseid aure, mis temani jõudsid. Tol ööl särasid tähed nii taevas kui maa peal.
Lauri Teder, 2009
„Kas te aru ka saate, millega te hakkama olete saanud? Tähte ei saa taevasse tagasi panna! Ja kurat, missuguse skandaali teiste perekondadega te põhjustasite! Pagana vedas, et sõja alustamine öösel keelatud on. Noh! Kes teist selle sigadusega hakkama sai?“
Isa nägu oli punane ning iga karv tema habemes värises raevust. Meie aga vaikisime endiselt, südamed valusalt põksumas. Isa ropendas veel natuke ning ähvardas süüdlase välja uurida. Senikaua pidime karistust kandma me kõik: ta keelas meile määramata ajaks ära Hestia ja Apolloga ratsutamise. Me ei julgenud isegi nuriseda, kuigi keeld enneolematu ülekohtuna tundus. Turtsudes lahkus tomativärvi jumega hiiglane kodust ja seadis sammud lammaste poole, kes juba ammu ootasid, et neid metsatagusele heinamaale viidaks. Hingasime kergendunult ja mõtlesime just tagasi teki alla pugeda, kui ema järsku meid kööki kamandas ning ka omapoolse karistuse meile peale pani. Esiteks pidime läbi lugema tähe-entsüklopeedia, et me oma teo kohutavust mõistaks. Teiseks pidime emal köögis abiks olema – mõne päeva pärast pidi toimuma Suur Pidusöök, kuhu olid kutsutud kõik meie väikse planeedi perekonnad. Kolmandaks oli tarvis hobusetall ära puhastada. Et seda kõike korraga teha ei saanud, jagas ema ülesanded päevade kaupa ära. Mina pidin tolsamal päeval läbi lugema raamatu, siis järgmisel talli koristama ning viimaks aitama ema suursuguste roogade valmistamisel. Ohkasime ja võtsime korraldused vastu.
Mina ja Saul loivasime köögist välja. „Kolm päeva...“ sosistas ta, manades ette meeleheitliku grimassi. Noogutasin süngelt.
Juba entsüklopeedia eessõna lugedes hakkasid mu silmad kinni vajuma. Andsin endale kõrvakiilu ning üritasin keskenduda. Tegemist oli üpris mahuka teosega, autoriteks keegi Rainer ja Elsa Meer, kes ema sõnul olevat meie kauged kauged esivanemad. Lehekülgede edenedes hakkas mulle üha rohkem tunduma, et see sõge paarike ei maganudki, vaid vahtis öö läbi tähti. Suure vaevaga närisin end läbi vananenud sõnade ning keerulise kirjelduste. Viimaks jõudsin tuttava alapealkirjani: „Ööbikutäht.“ Välja oli toodud järgnev lõik Lugude Raamatust:
Kord, kui Graniitjumalad hirmsa värinaga maa seest välja ronisid, leidsid nad murdunud kastanipuude vahelt haavatud ööbiku. Ilmselt oli lind äsja unne suikunud, mürinat mitte märganud ning seetõttu koos puuga alla kukkunud. Tema ühest tiivast immitses verd, silmad olid poolavatud, ta ei suutnud end liigutada. Graniitjumalad kahetsesid oma tegu, ent ei suutnud ööbikut ka kuidagi aidata. Kivi ju ei mõista lille. Kurvalt kogunesid nad ümber haavatu ja hakkasid laulma. See oli aeglane ja nukker laul. See kõlas nagu tuul puhumas läbi kanjoni, nagu üksiku liivatera odüsseia lõpmatus kõrbes. Ööbik suri. Kuid laul kestis aina edasi, ilma kindla meloodia ning rütmita. Kestis, kuni lauljate kurgud olid valusad ning silmad nutmata pisaratest paistes.
Lõpuks jäid Graniitjumalad vait. Nad proovisid langenud lindu sülle võtta, ent ei söandanud tolle pehmeid sulgi oma karedate sõrmedega puudutada. Nad otsustasid paluda Taeva poole, et see ööbiku enda tähtede sekka võtaks. Taevas nõustus. Linnu elutu keha kerkis üha kõrgemale ning kõrgemale -
kosmilise silmapiirini välja.
Väike täheke süttis põlema.
Asetasin haigutades raamatu põlvedele. Muidugi oli mul kurb. Muidugi ma kahetsesin. Pagana Eko, see on kõik tema süü, mõtlesin ma. Küllap oligi. See oli olnud tema idee: ronida öösel voodist välja ja salaja kahuri kontrollruumi avastama minna. Kust ta võtme sai, mina ei tea. Igatahes olime meie paugupealt nõus; põnev ju, ema-isa ei lubanud meil muidu kahuri lähedalegi minna. Kontrollruumi sisemust polnud me veel kunagi näinud. Nõnda me siis hiilisimegi pärast südaööd õige ettevaatlikult norskeid täis kodust välja, jooksime paljajalu orust üles ning siis mööda lagedat ja halli kivist avarust hiiglasuure lasketoru juurde. Katsusin; metall oli jäiselt külm. Võidurõõmsalt kraamis Eko paremast taskust välja võtme ja avas majakese ukse, mis kahuri kõrval nii tilluke tundus. Järgnenud vaatepilt oli iga väikse poisi unistus. Oh kui palju nuppe ja kange ja pulte. Seal oli ka suur ekraan, millel jooksid ringi arusaamatud märgid ning jooned. Tardusime, imetlust täis. Polnud mõtet imestada, et ekraan sellisel kellajal sees oli. Kui kahur alatiselt laetud oli, siis ilmselt töötasid pidevalt ka käivitussüsteemid.
Lummusest vabanedes hakkasime me vaikselt nuppudele liginema. Niimoodi vargsi, nagu kardaks, et need meile kohe kallale kargavad. Minutite möödudes meie julgus aga kasvas. Ja siis lõpuks... Ma ei teagi, kuidas... Aga ühesõnaga Saul ja Eko muutusid natuke liiga julgeks. Nad läksid lausa kaklema – mis muidugi polnud just uudne sündmus – ja kuidagimoodi koperdas Eko puldile nii õnnetult peale, et vajutas tähtsa välimusega punasele nupule. Põmaki. Seinad värisesid ja ma arvasin, et taevas kukub alla. Nojah, kukkuski. Ilmselt olime me oma lolluses kahuri laskejõu maksimumile pannud ning isegi kordinaadid untsu keeranud. Kiiruga põgenesime majakesest, Eko puterdas luku kallal, siis aga tulistjalu kodu poole. Just enne orgu sisenemist vaatasime me üles ja nägime langevat tulekera. See oli kohutav vaatepilt. Kuid kohe järgmisel hetkel naasis paaniline mõistus, mis käskis põrutada otsemaid enda tuppa ning magama jääda.
Kui me voodisse jõudsime, olid meie jalad karedal kivil jooksmisest täielikult ära kriimustatud ja kopsud valusad. Järgnev uni oli aga magusast magusam.
See kahur on meil olnud alati. See oli siin enne minu sündi, enne Eko ja Sauli sündi, ilmselt oli see siin ka enne ema-isa sündi. Eesmärgiks pole sel miski muu, kui rahu hoidmine. Kõigil meie väikse planeedi perekondadel on samasugused hiiglaslik relvad. Niimoodi välistame me igasuguse ohu, üksteist igavesti sihtides. Keegi ei julge midagi vaenulikku teha.
Ükspäev ma küsisin isa käest, et kas poleks parem, kui üldse kellelgi kahureid poleks. Ta raputas tõsiselt pead ja vastas: „Siis oleks me ju kaitsetud.“
Ärkasin ema raputamise peale. Kätte oli jõudnud juba õhtu ning tubades rändas väljast orust tulnud jahe tuuleiil. Raamat oli mu sülest kadunud ning asendunud tekiga. „Mine nüüd voodisse,“ sõnas ta ja tema heleheledad silmad embasid mind soojalt.
Paar päeva hiljem saime käsu võtta labidad ja käru ning langenud tähe üles kaevata ja orgu tuua. Mis meil siis muud üle jäi. Asusime kolmekesi teele. Eko kui vanim ja seega teoreetiliselt tugevaim veeretas käru, kaevamisriistad selle peal. Jõudsime tuttavale kõledale väljale. Hall lõputus sirutus masendavalt kaugele, vaid selja taga asuv org ning orutagusel tasandikul kõrguv mets näitasid veel mingeid elu märke. Metsa äärel seisvas majas elas muide vanaema oma kahe koeranähvitsaga.
Ohates pöörasime pilgud taas sirge kuumaastiku poole ja hakkasime kõndima. Tähte polnud raske üles leida, väiksusest hoolimata paistis mügarik tol igavalt ühtlasel tasandikul kergelt silma. Sammusime kümme minutit, ent sihtmärk paistis ikka veel kohutavalt kaugel. Igaks juhuks vaatasime selja taha, et veenduda, ega me paigal pole tammunud. Kummaline, orust olime küll päris palju kaugenenud. Kehitasime õlgu ning jätkasime teekonda.
Läks veel pool tundi, kuni me lõpuks täheni jõudsime. Silmapiiril võis juba näha pisikest tumedat varju, mis pidi kindlasti olema Standbergide talu koos oma kasvuhoonete ja kahuriga.
Täht oli puurinud end halli pinnasesse ja lebas nüüd rahulolevalt enda väikses kraatris, pooleldi maa sees, pooleldi õhu käes. Selle kivine pind oli katsumisel külm, kuid sees ragises, justkui põleks midagi. Istusime ümber Ööbikutähe ja kuulasime. Nõnda olles meenutasime me ehk koopainimesi, kes lõkke ääres soojust nautisid ja metsloomade eest hoidusid. „Äkki läheb see kohe pooleks ja ööbik lendab välja,“ sõnas Eko ning tegi suured silmad. See tundus meile tõenäoline. Siiski võtsime varsti aga jõu kokku ja hakkasime hoogsalt kaevama. Hall kivi tähe ümber muundus kiiresti klibuks, kui me seda teravate labidatega raiuma hakkasime. Päike ei soojendanud eriti, kuid hoogsast kühveldamisest läksime õige pea higiseks. Sellest hoolimata ei andnud me endale hingetõmbeaega, vaid kaevasime kuni täht pinnasest vabanes. Viskasime näppu. Saulile sai osaks au olla too, kes langenud taevakeha välja tõstab. Kartlikult haaras ta tähest kinni, vinnas üles, pillas kärusse ja teatas: „Polegi nii raske.“ Ent nägu oli tal pingutusest punane nagu maasikas. Lükkasime augu kinni ja alustasime tagasiteed.
Oru alguses ootas meid isa. Ta noogutas Ekole ja võttis käru enda kätte. Tänulikult lasi vabanenu käed rippu, lastes kuuldavale pika väsinud ohke. Tundsin, kuidas jalalihased mind vihkavad. Saul tahtis sinnasamasse madala rohu peale pikali heita, kuid paps nõudis, et me talle järgneks. Seejärel kihutas ta ise närviajavalt reipal sammul alla kodu poole. Loivasime talle tülpinult järgi.
Aita jõudnud, asetas ta tähe alasi peale, krahmas nurgast tohutu haamri ja lajatas tolle silmapilguga puruks. Seest tuli nähtavale väike hõõguv kerake, mille ta kiirelt tangidega üles võttis. Kerake ragises hirmsasti ning pildus aeg-ajalt sädemeid. Ettevaatlikult kandis isa tähe tuuma tare ette ja pistis puuhalude alla, mis sinna kokku olid toodud. Hetkega süttis kuhi põlema, eredalt nagu päike; kuum tuulepahvak sööstis läbi terve oru. Vahtisime kogu seda toimingut suu ammuli. Isa muigas muhedalt, kratsis habet ja lausus siis: „Igavene tuli.“ Leegid limpsasid mõnuga igasse suunda, ent asemeks seatud kivid takistasid sel rohuni jõudmast. „Noh, poisid, minge nüüd emale appi, külalised jõuavad varsti kohale,“ ässitas paps. Ta sulges silmad ja nautis tuliseid aure, mis temani jõudsid. Tol ööl särasid tähed nii taevas kui maa peal.
Lauri Teder, 2009
esmaspäev, 17. august 2009
esmaspäev, 27. juuli 2009
West Ryder Silver Bullet.
Ansambli Kasabian plaadilt West Ryder Pauper Lunatic Asylum võib leida laulu, mil nimeks West Ryder Silver Bullet.
Selle laulu alguses loeb naishääl ette järgmised sõnad:
"Then I went down into the basement,
Where my friend, the maniac, busies himself with his electronic graffiti,
Finally his language touches me,
Because he talks to that part of us which insists on drawing profiles on prison walls,
In that moment, poetry will be made by everyone,
And there will be emus in the zone."
Jumaldan seda absurdi
Tegemist on muide mõnusa atmosfääriga plaadiga. Siuke vesternimaiguline. Singel "Fire" on muidugi enamusele teada, ent soovitan pöörata tähelepanu ka lugudele "Ladies and Gentlemen" ning "Secret Alphabets".
Selle laulu alguses loeb naishääl ette järgmised sõnad:
"Then I went down into the basement,
Where my friend, the maniac, busies himself with his electronic graffiti,
Finally his language touches me,
Because he talks to that part of us which insists on drawing profiles on prison walls,
In that moment, poetry will be made by everyone,
And there will be emus in the zone."
Jumaldan seda absurdi
Tegemist on muide mõnusa atmosfääriga plaadiga. Siuke vesternimaiguline. Singel "Fire" on muidugi enamusele teada, ent soovitan pöörata tähelepanu ka lugudele "Ladies and Gentlemen" ning "Secret Alphabets".
esmaspäev, 6. juuli 2009
Suvel 2009.
Uurisin SinaTorus sel aastal saabuvate filmide treilerid ja avastasin paar tõelist pärlit.
Kõige võimsama mulje jättis suvel välja tulev ulmekas District 9. Rohkem ma ei ütle. Vaadake ise.
Hoiatus: Mõned kaadrid võivad olla häirivad.
Kõige võimsama mulje jättis suvel välja tulev ulmekas District 9. Rohkem ma ei ütle. Vaadake ise.
Hoiatus: Mõned kaadrid võivad olla häirivad.
teisipäev, 30. juuni 2009
Lühikokkuvõte.
Et nüüd siis põgus ülevaade minu viimase aja tegemistest (järjekord on sassis):
1) Lõpetasin gümnaasiumi.
2) Käisin lõpureisil Bulgaarias Kuldsetel Liivadel (jah, kuurorti nimi ongi Golden Sands. Muide, ärge kunagi peatuge kuurortis), päevitasin ja raiskasin ära tarbetult palju raha. Ja mõistagi jätsin hüvasti nende kallite inimestega.
3) Saatsin avaldused ülikoolidesse.
4) Käisin nukuteatris.
5) Lugesin läbi ohtralt raamatuid (Ning üle pikapika aja sõna otseses mõttes ostsin endale ühe raamatu. Douglas Couplandi "JPod").
6) Olin maal.
7) Olin haige. (Mistõttu ma olin sunnitud lõpupeolt varakult lahkuma ja pärast kahte põnevat bussisõitu kergete hallutsinatsioonide saatel koju kõmpima. Ei, mul polnud seagripp, aitäh muretsemast).
Ja ongi vist kõik...
Näete kui põnev elu.
1) Lõpetasin gümnaasiumi.
2) Käisin lõpureisil Bulgaarias Kuldsetel Liivadel (jah, kuurorti nimi ongi Golden Sands. Muide, ärge kunagi peatuge kuurortis), päevitasin ja raiskasin ära tarbetult palju raha. Ja mõistagi jätsin hüvasti nende kallite inimestega.
3) Saatsin avaldused ülikoolidesse.
4) Käisin nukuteatris.
5) Lugesin läbi ohtralt raamatuid (Ning üle pikapika aja sõna otseses mõttes ostsin endale ühe raamatu. Douglas Couplandi "JPod").
6) Olin maal.
7) Olin haige. (Mistõttu ma olin sunnitud lõpupeolt varakult lahkuma ja pärast kahte põnevat bussisõitu kergete hallutsinatsioonide saatel koju kõmpima. Ei, mul polnud seagripp, aitäh muretsemast).
Ja ongi vist kõik...
Näete kui põnev elu.
Pararebased.
Peale loengu lõppu pakkis matemaatika õppejõud Jan Kurtz märkmed hoolikalt portfelli ja liikus seejärel tüüpiliste kohmakate sammudega majast välja. Kuna aega oli veidi üle, otsustas ta teha väikese ringi ning kõndida läbi pärna- ja tammepuude ning kõikvõimalike lillede-põõsastega täidetud pargi. Purskkaev tiigi keskel oli mingil põhjusel seisma jäänud; roostesed torud tundusid nüüd üsna mõttetud ja inetud. Jan peatus. Ta tõmbas sisse sügava sõõmu sireliõite hõngu. Ta tundus rahulik. Ent tolle habetunud härrasmehe pea oli paanilistest arutlustest pungil. Eraelulised, tööalased mured ja triviaalsed mõtisklused sulasid kokku üheks meeletuks supiks, mida aju katel innukalt kuumutas. Ja kõige kohal hõljus muidugi eesootava haiglavisiidi põhjustatud hirm. No jah, temasugusele hüpohondrikule polnud arsti juures käimine midagi uut. Ent seekord oli Jani kõhutunne tõelisem ja hirmsam kui tavaliselt; ta hakkas lausa üleni värisema, kui kella neljasele kohtumisele mõtles. Pea valutas jälle. Mehe nägu läks ilmselt kaameks; pargipingil istuv punase baretiga tädike vahtis teda murelikult.
Kell polnud kuigi palju edasi läinud, aga Jan ei suutnud enam paigal seista ja oodata. Ta ajas enda turske mantlis keha sirgu ning asus teele põhja poole, kus asus haigla. Puud küünitasid kitsa asfalttee kohal üsna madalale, nii et professor pidi aeg-ajalt kummardama, et läbi saada. Kummalisel kombel unustas ta hetkeks ära, miks ta nii närviline on, kuid suutis mõttelendu taasluues teadmise tagasi saada.
Härra Kurtz jõudis arsti juurde kümme minutit varem kui kokku lepitud, aga doktor oli vastutulelik ja lubas ta sisse. Jan võttis istet akna-äärsel toolil, kust talle avanes lai vaade lausa haigla küljes asuvast kiirteest. Kõigis suurustes ja värvides masinad sööstsid edasi tagasi. Ime, et nad üksteisele ses kaoses otsa ei sõitnud. Aknad vibreerisid. Ruumis kõlas tuhm mürin.
„Häirib?“
Jan raputas pead. Onkoloog viskas talle lahti võetud kausta kohalt kiire pilgu, naeratas ja sõnas: „Iga päev ma imestan, kuidas need klaasid sellise värinaga katki ei lähe. Võib-olla täna läheb õnneks. Kui kriginat kuulete, hüpake eest ära.“
Professor üritas arsti muigele vastata, ent sai hakkama vaid virila irvega.
„Igatahes, asja kallale. Testide järgi ei paista teil olevat kasvajat.“
Kogu maailma raskus kadus Jani õlgadelt.
„Aga..“ jätkas doktor Meert habet sügades.
Raskus kukkus endisele kohale tagasi.
„...Ma arvan, et ühte asja peaks veel kontrollima. See võtab ainult hetke, püsige lihtsalt paigal.“
Härra Kurtz jõllitas teda hetke hirmunult, aga tõesti vaid hetke, sest järgmisena meenus talle vajadus hoida soliidselt külma ja viisakat hoiakut. Lauasahtlist tuli nähtavale kentsakas väikest fööni meenutav seade. Arst tõstis selle asjatundlikult üles, klõpsis paaril nupul ning suunas siis Jani pea poole nagu sihiks teda daamipüstolist. Katsejänes ei tundnud midagi. Doktor liigutas mõõturit edasi-tagasi, tegi nähtamatuid sõõre; tagaküljele kinnitatud ekraanil hüples mõistmatu skaala. Mõne aja pärast langetas ta seadme ning lausus: „Te unustate kergesti, eks? Tihti isegi äsja mõeldud mõtteid. Vahel muutuvad näiteks teie sõrmeotsad tundetuks, eks ole nii? Ja harvematel juhtudel võib sekundiks kaduda isegi silmanägemine?“
„Jah,“ vastas Kurtz üllatusega, justkui oleks arst tema horoskoobiga täppi pannud.
„Sel juhul võin ma kindlalt öelda, et teil on pararebane.“
„Kuidas palun?“
„Pararebane. Te tõesti pole kuulnud? Paar kuud tagasi oleks NASA Io-missioon pea-aegu ebaõnnestunud, kui need olevused juhtimissüsteemi põhiserverisse sisse imbusid. Sellest räägiti kõikjal uudistes.“
„Ma... ei jälgi uudiseid.“
Doktor Meert naaldus tahapoole, ajas põsed punni, puhus pahvaka õhku välja ning alustas siis: „Noo, sel juhul pean ma ise seletama. Teie õnneks olen ma sel teemal mõningast uurimistööd teinud . Nõnda, pararebane on parasiitlik metaloom, kes elutseb inimajus või suures arvutisüsteemis; ta on võimeline ka nende kahe keskkonna vahel liikuma. Pararebane toitub andmevoogudest, teie puhul siis ajusignaalidest. Seega mida rohkem signaale peremehe süsteemis on, seda isuäratavam parasiidile. Peale teatava koguse omandamist pararebane paljuneb. Õnneks ei suuda ta korraga kuigi palju neelata, kuid pararebaste pesakond võib tekitada jäädava ajukahjustuse, äärmistel juhtudel ka kooma.“
Härra Kurtz jõllitas arstile otsa. Ta siiralt lootis, et tegemist on kõigest hüüdnimega, sest kujutlus tillukesest rebased tema ajus istumas ja õgimas oli üsna õõvastav.
„Põhimõtteliselt pole teada, kust need olendid pärinevad; võib-olla üliarenenud arvutiviirusest, võib-olla mõnest bakterist. Igatahes kohtab pararebastega nakatunud arvuteid ja inimesi tänapäeval aina rohkem.“
Jan kavatses juba küsida, kust taoline veider nimetus pärit on, kui talle meenus tähtsam vajadus.
„Kas te saate selle asja mu peast välja võtta?“
„Ei saa võtta. Vaadake, sel pole ju keha, millest kinni saaks haarata. Pararebase saab ainult välja meelitada. Sobib? Sel juhul sulgege palun silmad. Üritage võimalikult vähe mõelda. Kujutage näiteks midagi lihtsat ette.“
Professor sulgeski silmad ja korrutas endale „Ära mõtle. Ära mõtle.“ ning püüdis silme ette manada musta ruutu. Mispeale tekkis seos Kazimir Malevitši maaliga, must ruut muutus mustaks ringiks, millest sai kahurikuul lendamas torni poole, kiviklibu lendab õhku, rahvas kindluses karjub, ära mõtle, ära mõtle, aja mõtted peast minema...
„Stopp. Teil on ju lausa kulm pingutusest kipras. Ei ei, ärge avage silmi. Üritage lihtsalt löögastuda, eks? Laske keha lõdvaks ja ärge sundige ennast. Proovime uuesti.“
Seekord oli härra Kurtzi silme ees pelgalt hall. Ei midagi erilist, ei midagi seostatavat. Ainult hall sudupilv, mis kattis kogu vaate, liikumatu, tühi, külm. Ta vajus sellesse nagu tarretisse, kuni kadus viimnegi mõte ja keha tunnetus.
„Noh võite silmad lahti teha,“ sõnas tuttav hääl, rebestades vaikuse ja Janil oli isegi kahju jälle päevavalgust näha. Keha tundus veidi tuim ning võõras. Ta vaatas üllatunult musta metallkarpi, mida doktor Meert enda pihkude vahel hoidis. Küsimust kuulmatagi vastas arst: „See on spetsiaalne arvuti, mõeldud pararebaste püüdmiseks.“ Ta vajutas punasele nupule, ainsale nupule sel masinal, ning undamine lõksus peatus. „Nüüd on ta siia karpi isoleeritud ja kuna ühtegi andmevoogu selles ei liigu, hääbub ta ära. Vähemalt on nii kirjas kompuutri kasutusjuhendis.“
Doktor Meert pani karbi lauale ja naeratas. „Ja ongi kõik. Te olete terve.“
Õhk oli niiske, täis mõru lõhna, kui Jan Kurtz haiglast välja astus. Ta alustas hajameelset kõndi kodu poole. Veider, et ta kordagi polnud märganud, kuidas tema närviimpulsse nii jõhkral moel rööviti. Veider, et inimesed olid äkitselt võrdsed arvutitega ning võisid jagada isegi samu tõvesid. Ta keeras kõrvaltänavast peaväljakule, kus ilutses suur plasmaekraan, üürgas muusika ja vahetusid foorituled. Õhtu lähenedes langes raske sudukate linna peale.
Lauri Teder, 2009
Kell polnud kuigi palju edasi läinud, aga Jan ei suutnud enam paigal seista ja oodata. Ta ajas enda turske mantlis keha sirgu ning asus teele põhja poole, kus asus haigla. Puud küünitasid kitsa asfalttee kohal üsna madalale, nii et professor pidi aeg-ajalt kummardama, et läbi saada. Kummalisel kombel unustas ta hetkeks ära, miks ta nii närviline on, kuid suutis mõttelendu taasluues teadmise tagasi saada.
Härra Kurtz jõudis arsti juurde kümme minutit varem kui kokku lepitud, aga doktor oli vastutulelik ja lubas ta sisse. Jan võttis istet akna-äärsel toolil, kust talle avanes lai vaade lausa haigla küljes asuvast kiirteest. Kõigis suurustes ja värvides masinad sööstsid edasi tagasi. Ime, et nad üksteisele ses kaoses otsa ei sõitnud. Aknad vibreerisid. Ruumis kõlas tuhm mürin.
„Häirib?“
Jan raputas pead. Onkoloog viskas talle lahti võetud kausta kohalt kiire pilgu, naeratas ja sõnas: „Iga päev ma imestan, kuidas need klaasid sellise värinaga katki ei lähe. Võib-olla täna läheb õnneks. Kui kriginat kuulete, hüpake eest ära.“
Professor üritas arsti muigele vastata, ent sai hakkama vaid virila irvega.
„Igatahes, asja kallale. Testide järgi ei paista teil olevat kasvajat.“
Kogu maailma raskus kadus Jani õlgadelt.
„Aga..“ jätkas doktor Meert habet sügades.
Raskus kukkus endisele kohale tagasi.
„...Ma arvan, et ühte asja peaks veel kontrollima. See võtab ainult hetke, püsige lihtsalt paigal.“
Härra Kurtz jõllitas teda hetke hirmunult, aga tõesti vaid hetke, sest järgmisena meenus talle vajadus hoida soliidselt külma ja viisakat hoiakut. Lauasahtlist tuli nähtavale kentsakas väikest fööni meenutav seade. Arst tõstis selle asjatundlikult üles, klõpsis paaril nupul ning suunas siis Jani pea poole nagu sihiks teda daamipüstolist. Katsejänes ei tundnud midagi. Doktor liigutas mõõturit edasi-tagasi, tegi nähtamatuid sõõre; tagaküljele kinnitatud ekraanil hüples mõistmatu skaala. Mõne aja pärast langetas ta seadme ning lausus: „Te unustate kergesti, eks? Tihti isegi äsja mõeldud mõtteid. Vahel muutuvad näiteks teie sõrmeotsad tundetuks, eks ole nii? Ja harvematel juhtudel võib sekundiks kaduda isegi silmanägemine?“
„Jah,“ vastas Kurtz üllatusega, justkui oleks arst tema horoskoobiga täppi pannud.
„Sel juhul võin ma kindlalt öelda, et teil on pararebane.“
„Kuidas palun?“
„Pararebane. Te tõesti pole kuulnud? Paar kuud tagasi oleks NASA Io-missioon pea-aegu ebaõnnestunud, kui need olevused juhtimissüsteemi põhiserverisse sisse imbusid. Sellest räägiti kõikjal uudistes.“
„Ma... ei jälgi uudiseid.“
Doktor Meert naaldus tahapoole, ajas põsed punni, puhus pahvaka õhku välja ning alustas siis: „Noo, sel juhul pean ma ise seletama. Teie õnneks olen ma sel teemal mõningast uurimistööd teinud . Nõnda, pararebane on parasiitlik metaloom, kes elutseb inimajus või suures arvutisüsteemis; ta on võimeline ka nende kahe keskkonna vahel liikuma. Pararebane toitub andmevoogudest, teie puhul siis ajusignaalidest. Seega mida rohkem signaale peremehe süsteemis on, seda isuäratavam parasiidile. Peale teatava koguse omandamist pararebane paljuneb. Õnneks ei suuda ta korraga kuigi palju neelata, kuid pararebaste pesakond võib tekitada jäädava ajukahjustuse, äärmistel juhtudel ka kooma.“
Härra Kurtz jõllitas arstile otsa. Ta siiralt lootis, et tegemist on kõigest hüüdnimega, sest kujutlus tillukesest rebased tema ajus istumas ja õgimas oli üsna õõvastav.
„Põhimõtteliselt pole teada, kust need olendid pärinevad; võib-olla üliarenenud arvutiviirusest, võib-olla mõnest bakterist. Igatahes kohtab pararebastega nakatunud arvuteid ja inimesi tänapäeval aina rohkem.“
Jan kavatses juba küsida, kust taoline veider nimetus pärit on, kui talle meenus tähtsam vajadus.
„Kas te saate selle asja mu peast välja võtta?“
„Ei saa võtta. Vaadake, sel pole ju keha, millest kinni saaks haarata. Pararebase saab ainult välja meelitada. Sobib? Sel juhul sulgege palun silmad. Üritage võimalikult vähe mõelda. Kujutage näiteks midagi lihtsat ette.“
Professor sulgeski silmad ja korrutas endale „Ära mõtle. Ära mõtle.“ ning püüdis silme ette manada musta ruutu. Mispeale tekkis seos Kazimir Malevitši maaliga, must ruut muutus mustaks ringiks, millest sai kahurikuul lendamas torni poole, kiviklibu lendab õhku, rahvas kindluses karjub, ära mõtle, ära mõtle, aja mõtted peast minema...
„Stopp. Teil on ju lausa kulm pingutusest kipras. Ei ei, ärge avage silmi. Üritage lihtsalt löögastuda, eks? Laske keha lõdvaks ja ärge sundige ennast. Proovime uuesti.“
Seekord oli härra Kurtzi silme ees pelgalt hall. Ei midagi erilist, ei midagi seostatavat. Ainult hall sudupilv, mis kattis kogu vaate, liikumatu, tühi, külm. Ta vajus sellesse nagu tarretisse, kuni kadus viimnegi mõte ja keha tunnetus.
„Noh võite silmad lahti teha,“ sõnas tuttav hääl, rebestades vaikuse ja Janil oli isegi kahju jälle päevavalgust näha. Keha tundus veidi tuim ning võõras. Ta vaatas üllatunult musta metallkarpi, mida doktor Meert enda pihkude vahel hoidis. Küsimust kuulmatagi vastas arst: „See on spetsiaalne arvuti, mõeldud pararebaste püüdmiseks.“ Ta vajutas punasele nupule, ainsale nupule sel masinal, ning undamine lõksus peatus. „Nüüd on ta siia karpi isoleeritud ja kuna ühtegi andmevoogu selles ei liigu, hääbub ta ära. Vähemalt on nii kirjas kompuutri kasutusjuhendis.“
Doktor Meert pani karbi lauale ja naeratas. „Ja ongi kõik. Te olete terve.“
Õhk oli niiske, täis mõru lõhna, kui Jan Kurtz haiglast välja astus. Ta alustas hajameelset kõndi kodu poole. Veider, et ta kordagi polnud märganud, kuidas tema närviimpulsse nii jõhkral moel rööviti. Veider, et inimesed olid äkitselt võrdsed arvutitega ning võisid jagada isegi samu tõvesid. Ta keeras kõrvaltänavast peaväljakule, kus ilutses suur plasmaekraan, üürgas muusika ja vahetusid foorituled. Õhtu lähenedes langes raske sudukate linna peale.
Lauri Teder, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
