Mootorsaed.

Vaatasin just filmi "Texas Chainsaw Massacre" (1974. aasta originaali, mitte toda riimeiki) ja pean tunnistama, et see on kõige jubedam ("heas mõttes") ja brutaalsem õudukas, mida ma näinud olen. Tõsiselt. Kui ekraanilt avanev pilt oli juba piisavalt õudne, siis aeg-ajalt meenuv kiri filmi alguses ("Based on a true story") tekitas lisavärinaid. Ohjaa.

Camp-stiil oli lahe. Volkswageni buss, hipid ja mootorsaag.

Ja see ilus tants ehavalguses filmi lõpus...

Ta on muide saadaval täisulatuses SinaTorus. Panen siia esimese lõigu, otsige ülejäänud üheksa ise, kui on tahtmist edasi vaadata. Nõrkade närvidega inimestele: palun hoidke eemale.

Once.

Vaatasin seda filmi tükk aega tagasi, aga tekib aina uuesti ja uuesti tahtmine neid laule veel kuulata.
Üleüldse on uskumatu, et nii häid filme osatakse veel teha. Minu absoluutne lugupidamine John Carney vastu, kes oli nii linateose režissöör, stsenarist kui ka operaator. Ja suutis teha sellise tohutult mõjuva filmi valmis kolme nädala ja kõigest saja tuhande euroga.
Ning mõistagi sügav kummardus Glen Hansardi ja Marketa Irglova ees, kes on tõepoolest erakordselt andekad muusikud.

Moraal - ühe tõeliselt hea loo tegelased ei vajagi nimesid.

PS: Oh Broken Hearted Hoover Fixer Sucker Guy.

Vanad asjad.

See on üks minu isiklikke lemmikuid. Võtsin kätte ja kontrollisin ta üle, parandasin vigu, muutsin mõnda kohta. Märkimisväärne, sest tavaliselt on mul kirjutistest pärast nende valmimist absoluutselt ükskõik.
Ja kapi küljes on joonistus ühest kaamest mehest...


Kordinaator

Ronald istus laua ääres, ümbritsemas pilkane pimedus. See kõik toimus vaid tema teadvuse sügavikes ning ta oli sellest täiesti teadlik. Teisel pool lauda oli lubivalge naha ja torukübaraga rahulolevalt irvitav kogu. Isik istus jalg üle põlve ja köhatas vaikselt.
„Tere,” ütles ta.
„Tere,” kordas Ronald ja noogutas.
Kuratlik inimolend vahtis Ronaldile silma.
„Sa tunned, et kõik on läbi,” konstateeris Kordinaator kähiseva häälega.
Ronald vaikis.
„Ära muretse, ma ei pane sind enda probleeme lahkama. Ma olen siin, et pakkuda sulle kolmandat valikut,” sõnas Kordinaator.
„Kolmandat? Mis on siis kaks esimest?”
„Oh Ronald, sa tead küll. Ma olen näinud sinu mõtteid. Sul on valida revanši ja mängu lõpetamise vahel. Piltlikult väljendudes.”
Roland langetas pilgu. Järgmisel hetkel tabas ta end mõttelt, et tema enda teadvus on selle kõheda illusiooni loonud. Tema alateadvus oli loonud Kordinaatori hingele nähtava keha. Küllaltki rüveda keha.
„Niisiis. Kolmas valik,” alustas valgenahkne, „sa loobud enda vabast tahtest. Minu tahtest saab sinu tahe. Ma kaotan sinu mured. Ma kaotan su valu. Ma muudan su õnnelikuks.”
„Minust saaks käpiknukk?”
„Parem käpiknukk kui surnud, eks?” naeris Kordinaator.
Ronald vaikis. Tumedad hääled ütlesid talle, et ta ei suudaks oma elu otsast peale taas üles ehitama hakata. Kord keerisesse sattudes on kergem lasta end välja tõmmata kui ise välja ujuda. Ta jõllitas olevuse groteskset nägu. Hetkeks tundusid Kordinaatori silmad hõbedaselt hõõguvana.
„Olgu,” lausus Ronald. Ta imestas, kui lihtne oli anduda nõnda saatuslikule pakkumisele. Aga mis seal siis ikka. Elu vajab elamist, marionetina või mitte.
Lauale tekkis paberipatakas, kaanel sõna „Leping”. „No muidugi,” mõtles Ronald ja naeris enda alateadvuse üle. Eikuskilt võttis ta pastapliiatsi ning kritseldas vastavasse lahtrisse oma allkirja.
„Mis tunne on?” küsis Kordinaator.
„Nagu müüks oma hinge kuradile.”
„No kuule, see oli küll solvav. Mina ei ole kurat. Mina pole kurjuse kehastus,” seletas deemonlik olend, suutmata siiski rebida näolt vastikut irvet.
Leping kadus.
„No nii, ongi kõik,” ütles Kordinaator ohates.
„Tohin ma midagi küsida?”
„Tohid.”
„On minusuguseid palju?”
„Sinusuguseid? Neid, kes valivad kolmanda võimaluse?”
„Jah.”
Kordinaator naeratas paljutähenduslikult ja pimedus kadus.


Edel vaatas kartulikotina vedelevat keha vangiruumis. Kuigi tema ja tolle liikumatu massi vahel oli kuulikindel klaas, tundis Edel ürgseimat hirmu. Seal lamas jumal. Küll, jah, jumal, kes oli enda materiaalsest kehast väljunud, ent siiski: jumal. „Ja varsti on nad siin,” mõtles mees hirmuga. Kordinaatori inimvorm ei olnud kuigi märkimisväärne. See oli tavalise inimese keha. Erinevalt nendest kujutlustest, mis tema ohvrite alateadvused lõid.
Kaks korrust kõrgemal oli kogunenud kriisikoosolek. Saalis valitses vaikus, kuna ammendatud olid juba kõik ideed, iga plaan olukorra päästmiseks oli juba jooksnud ummikusse. Põrnitseti tühjusesse ja oodati surma. Direktriss astus panoraamakna juurde ja vahtis kolmkümmend korrust allapoole. Kaos.

Inimsumm liikus märatseva jõena Valitsushoone poole. Sihikindlad pilgud puurisid metalset hoonemassiivi kaitsvaid plastikust kaitseturvistes relvastatud politseijõude. Kaitsebrigaad moodustas ühtlase liini, et peatada rahva edasitung. Kuid pealetungijaid oli liialt palju. Sajad relvitud, ent sihikindlad inimesed tormasid kõikide jäsemetega pekstes kaitsjatele turri. See oli üksainus tahe, mis murdis vähem kui poole minutiga ribadeks politseijõudude barrikaadi ning tormas hoonesse sisse. Kogu ümbruskond kajas raevunud röögetest. Kordinaatori kättemaks oli hirmus.

Ronaldi nukid kattusid verega, kui ta kriisiruumis täidlasele, hirmust kaameks tõmbunud mehele paar vihast lööki andis. Kui pekstu põrandale lössi vajus, oli Ronald ainus püsti seisev isik ruumis. Kuhu olid kadunud kõik teised Kordinaatori kontrolli all olevad? Ronald ei teadnud. Ta pöördus ja sattus silmitsi Edeliga, kes sihtis teda püstoliga. Ronaldil oli surmaohust ükskõik. Ta oli seal selleks, et leida Kordinaatori keha ja see vabastada. Pikemalt mõtlemata tulistas Edel laengu kontrollitu jalga. Ronald karjatas ja prantsatas maha. Valust vääneldes liikus ta laskjale lähemale, et toda pikali tõmmata. „Kelle kuradi idee oli jumal vangiruumi lukustada?” pomises Edel endale ja marssis ruumist välja. Ronald jäi talle järele vahtima, käed tulutult õhku haaramas.
Viis minutit hiljem oli hoone täielikult vallutatud. Vangiruumi uks avati. Kordinaatori keha pinguldus, kui teadvus sellesse vihises. Ta tõusis. Ta köhatas. Ta oli jälle elus.



Lauri Teder, 2009









Lõppu head eesti muusikat: http://www.myspace.com/oosorr

Tore.

What mental disorder do you have? Your Result: Paranoia   You are constantly thinking about what others may be saying about you behind your back. You may also feel people have conspiracies against you, or they are out to get you. In crowds you may feel like everybody is watching to closely.
Manic Depressive
GAD (Generalized Anxiety Disorder)
OCD (Obsessive Compulsive Disorder)
ADD (Attention Deficit Disorder)
What mental disorder do you have? Quiz Created on GoToQuiz

Häid!

Hommikul maandunud natukesest lumest piisab, et tekiks jõululik olemine. Rahulik on samuti. Hea.

Ilusaid jõule kõigile.

Muusika.

Selle laulu meeldivuse kogus on võrdelises seoses kuulamiste arvuga.




Teadsite, et Grace Slick oli esimene inimene ajaloos, kes kasutas televisioonis sõna "motherfucker"?
1969. aastal Dick Cavett Show otse-eetris, laulu "We can be together" ajal juhtus see.

Aga kunagi ammu...

Rotid ehk Tiksuvad Inimesed



Tegelased:

Jane
Bill
Bob
Rebecca
Charlie
John
Koristaja
Boss
Reporter
Produtsent
Kaameramees

Esimene stseen.
Jane, Bill, Bob, Rebecca, Charlie ja John istuvad korrapäraselt kahes rivis. Kõigi tegelaste ees on laud ning nad imiteerivad klaviatuuril trükkimist. Lindi pealt võiks lasta ka klahvide klõbisemise heli.
Rebecca peatab hetkeks trükkimise ja silmitseb oma kolleege. Seejärel asub ta edasi trükkima. Sama kordub ka Billi ja Charliega. Äkitselt laksab Rebecca mõlema käega vastu lauda. Teised katkestavad töö ja vaatavad imestunult naise poole. Vaikus.
Bill: Mis on?
Rebecca: Kaks tundi on veel järgi ja... ma ei suuda.
Bob vaatab kella.
Bob: Kas tõesti juba kaks tundi? (Paus) Ongi. No mis sa virised, ainult kaks tundi järgi.
Rebecca: Ainult?
Charlie: Ainult?
Jane: Pagan küll, trükkige edasi. Boss võib iga hetk sisse astuda.
John: Just.
Kõik peale Rebecca ning Charlie asuvad tööle.
Charlie: Teate mul on ükskõik. Ma olen siin pommiaugus kaks kuud töötanud ning mulle aitab.
Jane: Lähedki minema?
Charlie (pärast lühikest vaikust kahetsevalt): Ei.
Bill: FBIs testitakse, kas agent julgeb oma naise maha lasta. Agendid peavad üksteise järel koos oma naisega ühte tuppa minema ja teda tulistama. Läheb esimene agent, tuleb välja, ei julge naist maha lasta, läheb järgmine ja kordub sama, kolmaski tuleb pisar silmis välja, ei julge oma naist maha lasta. Lõpuks läheb sisse Fox Mulder, on seal pikka aega kuid tuleb lõpuks välja üleni verisena ja ütleb: "Keegi idioot oli relva sisse paukpadrunid pannud, pidin raisa tooliga surnuks taguma!"
Kõik muigavad.
John: Charlie, sa ütlesid, et sa oled siin kaks kuud tööl olnud.
Charlie: Jah?
John: Mida sa enne tegid?
Charlie: Ma olin taksojuht.
Rebecca: Aga mina olin tantsuõpetaja.
Kõik vaatavad tema poole imestunult.
John: Miks sa küll siia tööle tulid?
Rebecca kehitab õlgu.
Bob: Aga kas sa meile ka võiksid õpetada... natukenegi.
Rebecca: Muidugi. Lükake lauad ja toolid sinna äärde ja...
Jane (segab vahele): ... hulluks olete läinud või? Boss võib iga hetk...
Charlie: Ta on lõunal.
Kuuik tõuseb püsti ning nihutab mööbli eemale.
Jane (vihjamisi): Aga teeme kähku, boss võib varsti tagasi jõuda.
Rebecca hakkab kolleege õpetama ning just siis kui kõik erilise hoolega harjutama asuvad, astub sisse koristaja.
Koristaja (vabandab ehmunult): Kiepski.
Koristaja kõnnib kohkunult eemale.
Jane: Ta räägib bossile ära.
Vaikus. Kuuik vaatab segaduses üksteise poole.
John: Pidage ta kinni!

Teine stseen.
Koristaja istub kinniseotult tooli peal. Tema näos peegeldub šokeeritud mõistmatus. Jane, Charlie, Rebecca ja John tammuvad edasi-tagasi. Bill seisab koristaja ees. Bob valvab ukse peal. Mööbel on nüüd endisele kohale tagasi tõstetud.
Rebecca: Miks kuradi päralt te pidite ta tooli külge siduma.
Bill (koristajale): Sa pead lubama, et ei räägi bossile edasi.
Koristaja (ärritunult): Ja nie rozumiem.
Bill: Räägi eesti keeles.
Charlie (vihaselt): Idioot! Ta on poolakas, ta ei saa aru mida sa räägid.
Bill: Aga võiks!
Jane (endamisi ahastunult): Ma ei saa enam kuskil tööd. Mitte kuskil.
Bob: Ee... kuulge.
Reporter ja kaameramees tungivad ruumi.
Reporter (kaamerasse): Ja nagu te näete leiab siin samas, Vabaduse väljaku lähedal asuvas kontorihoones aset pantvangikriis. Vangistatud on immigrant nimega...
Reporter astub kiirel sammul koristaja juurde ning suunab mikrofoni tolle suu ette.
Koristaja jõllitab reporterit suu lahti.
Reporter: Nüüd aga eksklusiivintervjuu ühe pantvangivõtjaga.
Ta suunab mikrofoni Charlie poole.
Reporter: Mida te soovite sellise drastilise manöövriga saavutada?
Charlie (äärmiselt kohkunult): Me... me tahtsime lihtsalt et ta... noh... ära ei ütleks.
Reporter: Kui suurt lunaraha te kavatsete nõuda?
Charlie: Mis lunaraha... ma ütlesin et me lihtsalt....
Reporter: Mida te sooviksite öelda enda kaitseks kõigile televaatajatele.
Charlie jõllitab kaamerasse.
Charlie: Tere?
Reporter ilmub Jane’i ette.
Reporter: Mis on teie nimi?
Jane (kokutab): Jane...
Reporter: Selge, mis ametit te peate?
Jane: Ma olen projektijuht... firmas Sinine Laguun.
Reporter: Vale.
Jane: Ah selge... oodake, mida?
Reporter (pöördub kõigi firmatööliste poole): Te olete kõik osalised tõsielusarjas “Rott”.
Kõik tarduvad paigale.
Bill: Mida?
Reporter: Tõsielusari “Rott”. Kuus inimest suletud iga päev kaheksaks tunniks ühte kontorihoonesse Tallinnas. Kuus tiksuvat inimpommi. Kuus kontorirotti. Kes murdub esimesena? Kes võidab 25 000 krooni? Vaadake reedel kl 19.35.
John: Mine...
Reporter (kaamerasse): Sellenädalases osas saavad osalejad teada karmi tõe ning kohtuvad esimest korda enda tõelise bossiga.
Reporter pöördub kuuiku poole.
Reporter: Ja nüüd: tundeid! Ahastust!
Rebecca: Oodake nüüd... mis mõttes tõsielusari? Aga me ju töötame siin... ja saame palka.
Reporter: Just! Just nii!
Rebecca: Jää vait!
Koristaja (anuvalt): Pomaganie.
Charlie (koristajale): Sina jää ka vait! Me oleme telekas!
Bob: Kurat küll!
Reporter (kaamerasse): Ning nüüd, tõe hetk. Rotid, teie boss on tegelikult hoopis (pikk paus) AHV!
Uksest astub sisse produtsent ja sosistab reporterile midagi kõrva.
Reporter: Vabandan, teie boss siiski ei ole ahv.
Lava kaugemast äärest ilmub Boss ning astub naeratades kontorirottide poole. Reporteri juures jääb ta seisma ning virutab tollele rusikaga näkku.
Boss: Säh sulle ahvi!
Bill: Aga me teadsime, et tema meie boss on.
Bob: Just. Mis pagan siin toimub.
Reporter (hoiab ninast kinni): Unustage see bossijama. Põhimõte on see, et teil kõigil on võimalus saada endale 25 000 krooni. Ahvatlev, ka pole?
Rebecca (kahtlevalt): Mida me tegema peame, et seda raha saada?
Reporter: Mitte midagi.
Charlie: Mitte midagi?
Reporter: Just nii. Televaatajad otsustavad, kes võidab.
John: Mulle aitab. Head aega.
Ta liigub ukse poole.
Reporter: Ning hetkel sina, John, juhid.
John jääb seisma.
Reporter: Hääletamise lõpuni on kõigest kolmkümmend sekundit. Kui te soovite midagi hääletajatele öelda, siis tehke seda kohe.
Kontorirotid on algul tõrksalt vait, kuid hakkavad siis läbisegi karjuma.
John: Valige mind! Valige John!
Rebecca: Teised käigu... valige mind!
Bob: Mina olen parim! Hääleta minu poolt!
Jane: Palun palun palun vali mind.
Bill: Mina olen võitjarott!
Charlie: Vali mind! Mina pean raha võitma!
Reporter (kahekümne sekundi pärast): Aeg on läbi! Ning võitjaks on...
Produtsent astub jälle reporteri kõrva juurde ja sosistab talle midagi kõrva.
Reporter: Tuleb välja, et võitjad ei olnudki...
Rotid korraga: Mida?!
Reporter: Küll aga oli kaotaja. (Pingeline paus) Mul on kahju kuid Bob, sina oled kaotaja.
Bob (haarab peast kinni): Ei!
Reporter: Kätte on jõudnud esimene väljalangemine.
Reporter võtab taskust relva ja annab selle John’i kätte.
Reporter: John, sinu kui hääletuse liidri ülesanne on kõrvaldada kaotajarott.
John võtab šokeeritult relva enda kätte.
John: Te teete nalja. Ma pean ta maha laskma?
Reporter: Nii on mängureeglites kirjas.
John sihib Bobi pead.
Bob: Ära jama mees, see on vaid mäng. Ainult mäng, sa idioot! Kahekümne viie tonni eest tapad sa inimese. Mis sul viga...
Kostab pauk ning Bob kukub põrandale.
Bill: Mida sa tegid?!
Rebecca: Lolliks oled läinud või? Sa tapsid ta ära!
John (värisedes): Ma mõtlesin, et seal on paukpadrunid.
Jane: Sa kuradi imbetsill, lollakas.
Koristaja jõllitab maas lebavat Bobi.
Koristaja: Fack.
Charlie (koristajale): Nüüd sa siis räägid arusaadavalt.
Reporter: Kätte on jõudnud neljateistkümnenda päeva lõpp. Ning äsja leidis aset esimene väljaheitmine kontorist. Järel on vaid viis rotti.
Kaameramees: Nii, tänaseks aitab.
Reporter: Just, lähme.
Rebecca: Kuhu te nüüd lähete?
Reporter: Minema.
Kaameramees: Ärge muretsege, me tuleme homme tagasi.
Produtsent (kontorirottidele): Aga väga tubli töö täna, me kartsime, et otse kohapeal tehtud ülekanne on liiga riskantne, kuid see oli lausa vapustav. Tublid!
John: Ma tapsin praegu inimese ära ja teie ütlete “Tublid!”. Mis teil viga on?
Produtsent (kehitab õlgu): Šõubisnis.
Boss: Aga minu lisatasu?
Teletöötajad lahkuvad. Kontorirotid istuvad maha ning jäävad enda ette vahtima. Ikka veel kinni soetud koristaja hüppab koos tooliga publikule lähemale.
Koristaja: Kontorirott, ladina nimega Rattus Bürootus. Sarnaselt rändrottidele armastab elada inimeste läheduses. Lahkub oma territooriumilt harva, kui üldse. Elab vaheldumisi kahes pesas: ühes enda ehitatud ja teises, mida ta jagab koos teiste rändrottidega. Kontorirott on omnivoor, ehk kõigesööja, kuid toitu toovad kontorirotile enamasti inimesed. Kontorirottide põhiliseks terviserikkeks on luude hõrenemine, mida põhjustab D vitamiini puudus. D vitamiini puudus tekib kontorirottidel enamjaolt täna vähesele kokkupuutele päikesevalgusega. Kontoriroti pikkus varieerub reegline 1,50-st meetrist 2 meetrini.
Boss: Mina ei ole rott. Mina olen inimene.
Rebecca (üleolevalt): Ei ole sa mingi inimene. Sina oled ka rott.
Bill: Rott.
John: Rott.
Boss: Aga mul ju ei ole pikki esihambaid ega midagi.
Charlie: Ole vait.
Boss: Kuidas te julgete minuga rääkida, mina olen teie ülemus.
Jane: Kõik rotid on võrdsed.
Charlie: Piiks

Kolmas stseen.
Charlie ja Rebecca istuvad vastamisi toolidel. Ülejäänud võistlejad ning bossi lebavad elutult põrandal. Koristaja istub liikumatult ning ikka veel kinniseotult toolil. Reporter ja kaameramees seisavad allesjäänud võistlejatest mõne sammu kaugusel.
Reporter: Käes on tõsielusarja “Rott” pingeline finaal. Nagu te näete, ei ole tee võiduni sillutatud ilma ohvriteta. Aga järele jäänud kaks võistlejat läbisid õnnestunult nii kirvevõitluse vooru, jõllitamisvõistluse kui ka arvutiloopimisturniiri. Järgneva kümne minuti jooksul selgub, kumb finalistidest on tõeline rott. Kummast saab võitjarott?
Charlie: Teeme ära!
Reporter: Tõsielusarja “Rott” võitjaks saab see, kes... (paus) ... suudab vastase roti kombel surnuks närida.
Charlie: Mine persse!
Rebecca: See ei ole tõsielusari, vaid sarimõrv.
Reporter: Läks!
Rebecca: Kas me saaks enne vähemalt auhinnaraha näha?
Reporter: Ei.
Kaameramees: Noh, närige.
Charlie tõuseb püsti.
Charlie: Ma ei saa aru kelleks te meid peate. Me ei ole mingid koletised.
Rebecca: Just. Lähme minema.
Reporter: Oodake nüüd, te ei saa lihtsalt minema minna.
Rebecca ja Charlie astuvad üle laipade.
Rebecca: Õahh, milline hais.
Reporter: Aga... aga...
Rebecca ning Charlie astuvad kontorist välja. Koristaja ärkab üles. Reporter vaatab üllatunult tema poole.
Reporter: Sa oled elus? (Ta pöördub kaamera poole) Mängus on saabunud erakordne pööre, võitjaks sai poolakast koristaja...
Ta astub koristaja juurde.
Reporter: Vabandust, kuidas on teie nimi?
Koristaja: Ret!
Koristaja hammustab reporteri kätt. Reporter karjatab valjusti.

Neljas stseen.
Charlie ning Rebecca kõnnivad mööda tänavat. Äkitselt Rebecca peatub.
Rebecca: Mis asi see oli?
Charlie: Mis?
Rebecca: Seitseteist päeva seal kontoris... tõsielusari. Kas ma hakkan tõesti hulluks minema? Mis siin toimub? Mis see oli?
Charlie: Elu.
Rebecca: Kuidas?
Charlie: Eks elu olegi üks vägivaldne ning erakordselt absurdi tõsielušõu.
Rebecca: Aga...
Charlie: Tule nüüd, unusta reaalsus.
Rebecca: Jah aga...
Charlie: Lähme!
Rebecca ning Charlie lahkuvad.

LÕPP


(Valminud aastal 2006)
© Lauri Teder