Palun vaadake see lõpuni.
We will be back soon.
7 aastat tagasi
neljapäev, 28. jaanuar 2010
esmaspäev, 28. detsember 2009
Pikk mees puude vahel.
"Me ei tahtnud minna, me ei tahtnud neid tappa, kuid tema tungiv vaikus ja väljasirutatud käed hirmutasid ja julgustasid meid üheaegselt..."
1983, fotograafi isik teadmata, oletatavasti surnud.
Nonii.
Ta on ebanormaalselt pikk ülikonda kandev näota olevus. Käed ripuvad tal võikalt voolikutena külgedel, kui ta hõredast metsatukast ainiti sinu poole vaatab. Kuid kui satud talle lähemale, siis... Kas ma mainisin, et tal pole nägu?
Mida ta siis tahab? Kes teab. Tõenäoliselt lihtsalt kedagi tugevalt kallistada ja tolle silmad siis ära süüa. Ei midagi hullu. Slender Man... Slender Man... Slender Man... Slender Man...
10. juunil 2009 lisas kasutaja Victor Surge foorumi SomethingAwful paranormaalsete piltide valmistamise lõnga taolise pildi ja teksti. Ja ennäe: Slender Man oligi sündinud. Kes teab, miks see lugejaid nii väga hirmutas (ja seega vaimustas). Võime muuta hetkega jäsemete vormi ja pikkust? Surnumatja riietus? Fakt, et ta jälgib sind alati liikumatult kuskilt kaugelt, kuni ühel päeval ärkad enda voodis ja "oi, näe, kes siin on"? Viis, kuis ta peidab end kõhedates metsatukkades ja võsades? Igatahes avastas Victor Surge hirmu kullasoone. Teised kasutajad postitasid uusi pilte ja tekste ning vaimustusid tegelasest aina rohkem. Slender Mani müüt kasvas nagu steroide tarvitav hamster.
Mulle meeldib eriti tõsiasi, et Slender Man kannab alati viisakat pintsakut ja viigipükse. Seda kahel põhjusel:
1) See näitab teda intelligentsena. Ta teab, mida ta teeb. Ta toimib alati rahulikult ja kindlalt. Isegi kui tegevuseks on väikeste laste röövimine.
2) Ilmselt üritab ta vaikselt inimühiskonda sisse sulandada. Aga raske on infiltreerumine olendile, kel pole nägu ja kes ei suuda enda vormi pidevalt inimtaolisena hoida. Oeh.
Aga nii!
Nüüd läheb asi põnevaks.
10 päeva pärast Slender Mani siia maailma ilmumist (20. juunil 2009) avaldas kasutaja MarbleHornets video "Introduction". Ning sellega sai alguse meeletult põnev ja vaimustavalt õudne veebilugu "Marble Hornets", millest vaikselt kujunes ARG (Alternative Reality Game. uurige omal käel). Rohkem ma sellest ei räägi. Ütlen pelgalt, et see on pagana geniaalne. Panen Entry #1 siia üles.
Ühesõnaga, näete, nad korjasid üles Slender Mani idee. Ma tõsiselt soovitan seda igale endast lugupidavale õudusžanri jüngrile. Lugu kestab veel (ja minu pea suitseb kannatamatusest, millal järgmine osa välja tuleb)! Twitter.
Kuid sellel postitusel oli ainult üks mõte. Levitada müüti. Ja nüüd Sina, kallis lugeja, kes sa pagan teab kust siia sattusid, tead ka Slender Manist. *Hüsteeriline naer* Tänan tähelepanu eest.
Head vana aasta lõppu!
pühapäev, 22. november 2009
Kahe peaga asi.
Vahel avastan ma selliste filmide treilereid.
Ma ei kujuta ettegi, millist häbi võivad tunda kõik selle linateosega seotud inimesed.
"They transplanted a white bigot's head on a soul brother's body! "
Tõsiselt, mida kuradit.
(Imdb.com-is on filmi žanri märksõnadeks pandud muide Comedy/Sci-fi/Horror. Tjah.)
Ma ei kujuta ettegi, millist häbi võivad tunda kõik selle linateosega seotud inimesed.
"They transplanted a white bigot's head on a soul brother's body! "
Tõsiselt, mida kuradit.
(Imdb.com-is on filmi žanri märksõnadeks pandud muide Comedy/Sci-fi/Horror. Tjah.)
kolmapäev, 11. november 2009
Kas sul.
Kas sul on soe ja turvaline olla?
Kas sa näed öösiti neid vastikuid häid unenägusid, mis sind terveks päevaks rõõmuga täidavad? Istud seal mugaval toolil arvutiekraani taga ning mõtled, et, kurat, nii ei saa. Misasja ma siin naeratan ja viisijuppi ümisen. Väljas läheb juba pimedaks ning minul on ikka veel hea tuju. Tahaks hoopis ronida toa nurka, tõmbuda looteasendisse ja väriseda, võib-olla ka natuke nutta. Kuid kuidas sa siukse tülgastavalt mõnusa tujuga nõnda teha saad. Oh jah. Ju jääb siis värisemine täna ära. Või...
... jaa! Ma tean! Ma peaksin muretsema kuskilt - nüüd kohe - filmi "Paranormal Activity" ja vajuma selle vahendusel paranoia kutsuvasse tiigikesse. Jaa! Sest mis see elu ikka väärt on, kui üldse hirmu tunda ei saa. Nii. Ei mingit juttu. Lähen nüüd kohe ja hangin endale selle filmi. Jubedaid unenägusid teile.
Kas sa näed öösiti neid vastikuid häid unenägusid, mis sind terveks päevaks rõõmuga täidavad? Istud seal mugaval toolil arvutiekraani taga ning mõtled, et, kurat, nii ei saa. Misasja ma siin naeratan ja viisijuppi ümisen. Väljas läheb juba pimedaks ning minul on ikka veel hea tuju. Tahaks hoopis ronida toa nurka, tõmbuda looteasendisse ja väriseda, võib-olla ka natuke nutta. Kuid kuidas sa siukse tülgastavalt mõnusa tujuga nõnda teha saad. Oh jah. Ju jääb siis värisemine täna ära. Või...
... jaa! Ma tean! Ma peaksin muretsema kuskilt - nüüd kohe - filmi "Paranormal Activity" ja vajuma selle vahendusel paranoia kutsuvasse tiigikesse. Jaa! Sest mis see elu ikka väärt on, kui üldse hirmu tunda ei saa. Nii. Ei mingit juttu. Lähen nüüd kohe ja hangin endale selle filmi. Jubedaid unenägusid teile.
teisipäev, 29. september 2009
esmaspäev, 21. september 2009
reede, 4. september 2009
Andromeda pisarad.
25. mail 2009 langes Maale kaheksa tundmatust vedelast materjalist objekti, kõik tavalise sõiduauto suurused, mustad nagu süvakosmos. Purustusi teadaolevalt ei tekkinud ning maismaale langenud vedelad kogumid nõrgusid kõigest paari tunni jooksul täielikult pinnasesse, nõnda et tumedat plekkigi alles ei jäänud. Veekogudesse sattunud kogumid valgusid aga tasahilju laiali.
Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.
Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?
---
Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.
Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.
Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.
Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.
Lauri Teder, 2009
Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.
Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?
---
Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.
Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.
Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.
Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.
Lauri Teder, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
