Ilus.

Leidsin ta jälle üles. Võimatult ilus lugu.

Mootorsaed.

Vaatasin just filmi "Texas Chainsaw Massacre" (1974. aasta originaali, mitte toda riimeiki) ja pean tunnistama, et see on kõige jubedam ("heas mõttes") ja brutaalsem õudukas, mida ma näinud olen. Tõsiselt. Kui ekraanilt avanev pilt oli juba piisavalt õudne, siis aeg-ajalt meenuv kiri filmi alguses ("Based on a true story") tekitas lisavärinaid. Ohjaa.

Camp-stiil oli lahe. Volkswageni buss, hipid ja mootorsaag.

Ja see ilus tants ehavalguses filmi lõpus...

Ta on muide saadaval täisulatuses SinaTorus. Panen siia esimese lõigu, otsige ülejäänud üheksa ise, kui on tahtmist edasi vaadata. Nõrkade närvidega inimestele: palun hoidke eemale.

Once.

Vaatasin seda filmi tükk aega tagasi, aga tekib aina uuesti ja uuesti tahtmine neid laule veel kuulata.
Üleüldse on uskumatu, et nii häid filme osatakse veel teha. Minu absoluutne lugupidamine John Carney vastu, kes oli nii linateose režissöör, stsenarist kui ka operaator. Ja suutis teha sellise tohutult mõjuva filmi valmis kolme nädala ja kõigest saja tuhande euroga.
Ning mõistagi sügav kummardus Glen Hansardi ja Marketa Irglova ees, kes on tõepoolest erakordselt andekad muusikud.

Moraal - ühe tõeliselt hea loo tegelased ei vajagi nimesid.

PS: Oh Broken Hearted Hoover Fixer Sucker Guy.

Vanad asjad.

See on üks minu isiklikke lemmikuid. Võtsin kätte ja kontrollisin ta üle, parandasin vigu, muutsin mõnda kohta. Märkimisväärne, sest tavaliselt on mul kirjutistest pärast nende valmimist absoluutselt ükskõik.
Ja kapi küljes on joonistus ühest kaamest mehest...


Kordinaator

Ronald istus laua ääres, ümbritsemas pilkane pimedus. See kõik toimus vaid tema teadvuse sügavikes ning ta oli sellest täiesti teadlik. Teisel pool lauda oli lubivalge naha ja torukübaraga rahulolevalt irvitav kogu. Isik istus jalg üle põlve ja köhatas vaikselt.
„Tere,” ütles ta.
„Tere,” kordas Ronald ja noogutas.
Kuratlik inimolend vahtis Ronaldile silma.
„Sa tunned, et kõik on läbi,” konstateeris Kordinaator kähiseva häälega.
Ronald vaikis.
„Ära muretse, ma ei pane sind enda probleeme lahkama. Ma olen siin, et pakkuda sulle kolmandat valikut,” sõnas Kordinaator.
„Kolmandat? Mis on siis kaks esimest?”
„Oh Ronald, sa tead küll. Ma olen näinud sinu mõtteid. Sul on valida revanši ja mängu lõpetamise vahel. Piltlikult väljendudes.”
Roland langetas pilgu. Järgmisel hetkel tabas ta end mõttelt, et tema enda teadvus on selle kõheda illusiooni loonud. Tema alateadvus oli loonud Kordinaatori hingele nähtava keha. Küllaltki rüveda keha.
„Niisiis. Kolmas valik,” alustas valgenahkne, „sa loobud enda vabast tahtest. Minu tahtest saab sinu tahe. Ma kaotan sinu mured. Ma kaotan su valu. Ma muudan su õnnelikuks.”
„Minust saaks käpiknukk?”
„Parem käpiknukk kui surnud, eks?” naeris Kordinaator.
Ronald vaikis. Tumedad hääled ütlesid talle, et ta ei suudaks oma elu otsast peale taas üles ehitama hakata. Kord keerisesse sattudes on kergem lasta end välja tõmmata kui ise välja ujuda. Ta jõllitas olevuse groteskset nägu. Hetkeks tundusid Kordinaatori silmad hõbedaselt hõõguvana.
„Olgu,” lausus Ronald. Ta imestas, kui lihtne oli anduda nõnda saatuslikule pakkumisele. Aga mis seal siis ikka. Elu vajab elamist, marionetina või mitte.
Lauale tekkis paberipatakas, kaanel sõna „Leping”. „No muidugi,” mõtles Ronald ja naeris enda alateadvuse üle. Eikuskilt võttis ta pastapliiatsi ning kritseldas vastavasse lahtrisse oma allkirja.
„Mis tunne on?” küsis Kordinaator.
„Nagu müüks oma hinge kuradile.”
„No kuule, see oli küll solvav. Mina ei ole kurat. Mina pole kurjuse kehastus,” seletas deemonlik olend, suutmata siiski rebida näolt vastikut irvet.
Leping kadus.
„No nii, ongi kõik,” ütles Kordinaator ohates.
„Tohin ma midagi küsida?”
„Tohid.”
„On minusuguseid palju?”
„Sinusuguseid? Neid, kes valivad kolmanda võimaluse?”
„Jah.”
Kordinaator naeratas paljutähenduslikult ja pimedus kadus.


Edel vaatas kartulikotina vedelevat keha vangiruumis. Kuigi tema ja tolle liikumatu massi vahel oli kuulikindel klaas, tundis Edel ürgseimat hirmu. Seal lamas jumal. Küll, jah, jumal, kes oli enda materiaalsest kehast väljunud, ent siiski: jumal. „Ja varsti on nad siin,” mõtles mees hirmuga. Kordinaatori inimvorm ei olnud kuigi märkimisväärne. See oli tavalise inimese keha. Erinevalt nendest kujutlustest, mis tema ohvrite alateadvused lõid.
Kaks korrust kõrgemal oli kogunenud kriisikoosolek. Saalis valitses vaikus, kuna ammendatud olid juba kõik ideed, iga plaan olukorra päästmiseks oli juba jooksnud ummikusse. Põrnitseti tühjusesse ja oodati surma. Direktriss astus panoraamakna juurde ja vahtis kolmkümmend korrust allapoole. Kaos.

Inimsumm liikus märatseva jõena Valitsushoone poole. Sihikindlad pilgud puurisid metalset hoonemassiivi kaitsvaid plastikust kaitseturvistes relvastatud politseijõude. Kaitsebrigaad moodustas ühtlase liini, et peatada rahva edasitung. Kuid pealetungijaid oli liialt palju. Sajad relvitud, ent sihikindlad inimesed tormasid kõikide jäsemetega pekstes kaitsjatele turri. See oli üksainus tahe, mis murdis vähem kui poole minutiga ribadeks politseijõudude barrikaadi ning tormas hoonesse sisse. Kogu ümbruskond kajas raevunud röögetest. Kordinaatori kättemaks oli hirmus.

Ronaldi nukid kattusid verega, kui ta kriisiruumis täidlasele, hirmust kaameks tõmbunud mehele paar vihast lööki andis. Kui pekstu põrandale lössi vajus, oli Ronald ainus püsti seisev isik ruumis. Kuhu olid kadunud kõik teised Kordinaatori kontrolli all olevad? Ronald ei teadnud. Ta pöördus ja sattus silmitsi Edeliga, kes sihtis teda püstoliga. Ronaldil oli surmaohust ükskõik. Ta oli seal selleks, et leida Kordinaatori keha ja see vabastada. Pikemalt mõtlemata tulistas Edel laengu kontrollitu jalga. Ronald karjatas ja prantsatas maha. Valust vääneldes liikus ta laskjale lähemale, et toda pikali tõmmata. „Kelle kuradi idee oli jumal vangiruumi lukustada?” pomises Edel endale ja marssis ruumist välja. Ronald jäi talle järele vahtima, käed tulutult õhku haaramas.
Viis minutit hiljem oli hoone täielikult vallutatud. Vangiruumi uks avati. Kordinaatori keha pinguldus, kui teadvus sellesse vihises. Ta tõusis. Ta köhatas. Ta oli jälle elus.



Lauri Teder, 2009









Lõppu head eesti muusikat: http://www.myspace.com/oosorr

Tore.

What mental disorder do you have? Your Result: Paranoia   You are constantly thinking about what others may be saying about you behind your back. You may also feel people have conspiracies against you, or they are out to get you. In crowds you may feel like everybody is watching to closely.
Manic Depressive
GAD (Generalized Anxiety Disorder)
OCD (Obsessive Compulsive Disorder)
ADD (Attention Deficit Disorder)
What mental disorder do you have? Quiz Created on GoToQuiz