Ülemtaevas.

Liialdamata on see maailma ilusaim ja rahustavaim mäng.

Aether.

Please say something.

Ilus filmike.

Mullid.

Kas keegi on neid Eestis ka kohanud?

Igatahes on see üks väärt ettevõtmine.

Käbi.

Käbi kukkus kännust kaugele, otse kruusa peale. Seepärast pääseski ta järgneval ööl puhkenud pöörasest tulekahjust vaid tahmasena. Emapuu põles aga aegamisi tuhaks.

Inimesed metsa ei taastanudki, kustutasid vaid leegid ära, raiusid köndistunud jäänused maha ning ehitasid sinna paika hoopis maantee. Ent samal ajal oli käbi kunagisse asukohta imekombel tekkinud tilluke puuvõrseke, mis nüüd püüdlikult enda juuri läbi õhukese kruusakihi mulla poole sirutas. Kõigile takistustele vaatamata, lausa kangekaelselt, pürgis väike lehis taevale lähemale, samal ajal kui ümbruskonnas kerkisid hooned, postid ja sildid.
Aja möödudes hakkas kiviklibu puu juurte vahel purunema.
Majad ehitati aina kõrgemaks ja kõrgemaks, kõikjale tekkisid eredavärvilised sildid, autod vurasid siia-sinna, ent lehis seisis ikka ja alati ristmikul, seal übermarketi juures.

Inimesed harjusid puuga ära. Igal argipäeval möödusid paljud linlased sellest, kui suundusid tööle või töölt koju, kuulsid foori taga oodates selle paksu okkamere sahinat. Nad hakkasid puu kohalolekut pidama lohutavalt iseenesestmõistetavaks. Seepärast tõusiski kära, kui linnavalitsus üritas lehist maha võtta, kuna see pidavat rikkuma tänavapilti. Küllap rikkuski. Taoline kõrge, aina kasvav sasipea ei sobinud ristmikule kohe üldse, lisaks mahtus see vaevu oma tillukesele mullaplatsile ära. Puu paksud juured olid pugenud asfalti alla, otsekui valmistudes sõiduteed õõnestama.
Igatahes keelas rahvas tolle okaspuu mahavõtmise.

Lehist tabasid haigused, ründasid parasiidid; ime, et ükski joobnud autojuht oma metallkolakaga sellele otsa ei sõitnud. Inimesed olid aga targad: nad kallasid puu üle kõikvõimalike kemikaalidega, et muuta seda vastupidavamaks ning ilusamaks (kui kaunis läikiv koor). Nõnda oli taim jälle justkui noor.
Teataval hetkel avastati, et tegemist on riigi viimase lehisega ning (kuna käbid kemikaalide tõttu enam uusi puid luua ei suutnud) otsustati seda kloonida, et viimasel hetkelgi takistada liigi väljasuremist. Võeti siis rakunäidiseid ja täiendati innukalt nende stuktuuri, muutmaks puud hulga vastupidavamaks tõvedele ja muule taolisele. Saadud mutandid istutati parki.

Vana taim vaakus juba hinge, suutmata ellu jääda linnasaastes. Keegi küll ei kuulnud, ent puu tõesti hingeldas. Linnarahvas ei tahtnud kaotada oma tuttavat puud, seetõttu otsustati lehisele kuppel ümber panna.
Kupli all oli sel hea, turvaline, rahulik ja ilus. Vaid oksad püsisid paigal ning vaikisid.

Magritte.