Parim tsitaat filmist "Intolerance".

100% Perfect Skyline.

Kaks videot ilusatest tekstidest. Aitäh Murakami, aitäh Kane.

Andromeda pisarad.

25. mail 2009 langes Maale kaheksa tundmatust vedelast materjalist objekti, kõik tavalise sõiduauto suurused, mustad nagu süvakosmos. Purustusi teadaolevalt ei tekkinud ning maismaale langenud vedelad kogumid nõrgusid kõigest paari tunni jooksul täielikult pinnasesse, nõnda et tumedat plekkigi alles ei jäänud. Veekogudesse sattunud kogumid valgusid aga tasahilju laiali.

Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.

Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?

---

Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.

Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.

Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.

Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.




Lauri Teder, 2009

Kes tulistas alla Ööbikutähe?

„Nii! Kes teist kolmest Ööbikutähe alla tulistas?“ möirgas isa oma hiiglasliku kämblaga vehkides. Ta oli meid just äsja äratanud ning pärast öist ringikolamist olime omadega üsna loppis. Vahtisime talle otsa, pupillid nagu tõllarattad, ning ei vastanud midagi.
„Kas te aru ka saate, millega te hakkama olete saanud? Tähte ei saa taevasse tagasi panna! Ja kurat, missuguse skandaali teiste perekondadega te põhjustasite! Pagana vedas, et sõja alustamine öösel keelatud on. Noh! Kes teist selle sigadusega hakkama sai?“
Isa nägu oli punane ning iga karv tema habemes värises raevust. Meie aga vaikisime endiselt, südamed valusalt põksumas. Isa ropendas veel natuke ning ähvardas süüdlase välja uurida. Senikaua pidime karistust kandma me kõik: ta keelas meile määramata ajaks ära Hestia ja Apolloga ratsutamise. Me ei julgenud isegi nuriseda, kuigi keeld enneolematu ülekohtuna tundus. Turtsudes lahkus tomativärvi jumega hiiglane kodust ja seadis sammud lammaste poole, kes juba ammu ootasid, et neid metsatagusele heinamaale viidaks. Hingasime kergendunult ja mõtlesime just tagasi teki alla pugeda, kui ema järsku meid kööki kamandas ning ka omapoolse karistuse meile peale pani. Esiteks pidime läbi lugema tähe-entsüklopeedia, et me oma teo kohutavust mõistaks. Teiseks pidime emal köögis abiks olema – mõne päeva pärast pidi toimuma Suur Pidusöök, kuhu olid kutsutud kõik meie väikse planeedi perekonnad. Kolmandaks oli tarvis hobusetall ära puhastada. Et seda kõike korraga teha ei saanud, jagas ema ülesanded päevade kaupa ära. Mina pidin tolsamal päeval läbi lugema raamatu, siis järgmisel talli koristama ning viimaks aitama ema suursuguste roogade valmistamisel. Ohkasime ja võtsime korraldused vastu.
Mina ja Saul loivasime köögist välja. „Kolm päeva...“ sosistas ta, manades ette meeleheitliku grimassi. Noogutasin süngelt.

Juba entsüklopeedia eessõna lugedes hakkasid mu silmad kinni vajuma. Andsin endale kõrvakiilu ning üritasin keskenduda. Tegemist oli üpris mahuka teosega, autoriteks keegi Rainer ja Elsa Meer, kes ema sõnul olevat meie kauged kauged esivanemad. Lehekülgede edenedes hakkas mulle üha rohkem tunduma, et see sõge paarike ei maganudki, vaid vahtis öö läbi tähti. Suure vaevaga närisin end läbi vananenud sõnade ning keerulise kirjelduste. Viimaks jõudsin tuttava alapealkirjani: „Ööbikutäht.“ Välja oli toodud järgnev lõik Lugude Raamatust:

Kord, kui Graniitjumalad hirmsa värinaga maa seest välja ronisid, leidsid nad murdunud kastanipuude vahelt haavatud ööbiku. Ilmselt oli lind äsja unne suikunud, mürinat mitte märganud ning seetõttu koos puuga alla kukkunud. Tema ühest tiivast immitses verd, silmad olid poolavatud, ta ei suutnud end liigutada. Graniitjumalad kahetsesid oma tegu, ent ei suutnud ööbikut ka kuidagi aidata. Kivi ju ei mõista lille. Kurvalt kogunesid nad ümber haavatu ja hakkasid laulma. See oli aeglane ja nukker laul. See kõlas nagu tuul puhumas läbi kanjoni, nagu üksiku liivatera odüsseia lõpmatus kõrbes. Ööbik suri. Kuid laul kestis aina edasi, ilma kindla meloodia ning rütmita. Kestis, kuni lauljate kurgud olid valusad ning silmad nutmata pisaratest paistes.
Lõpuks jäid Graniitjumalad vait. Nad proovisid langenud lindu sülle võtta, ent ei söandanud tolle pehmeid sulgi oma karedate sõrmedega puudutada. Nad otsustasid paluda Taeva poole, et see ööbiku enda tähtede sekka võtaks. Taevas nõustus. Linnu elutu keha kerkis üha kõrgemale ning kõrgemale -
kosmilise silmapiirini välja.
Väike täheke süttis põlema.

Asetasin haigutades raamatu põlvedele. Muidugi oli mul kurb. Muidugi ma kahetsesin. Pagana Eko, see on kõik tema süü, mõtlesin ma. Küllap oligi. See oli olnud tema idee: ronida öösel voodist välja ja salaja kahuri kontrollruumi avastama minna. Kust ta võtme sai, mina ei tea. Igatahes olime meie paugupealt nõus; põnev ju, ema-isa ei lubanud meil muidu kahuri lähedalegi minna. Kontrollruumi sisemust polnud me veel kunagi näinud. Nõnda me siis hiilisimegi pärast südaööd õige ettevaatlikult norskeid täis kodust välja, jooksime paljajalu orust üles ning siis mööda lagedat ja halli kivist avarust hiiglasuure lasketoru juurde. Katsusin; metall oli jäiselt külm. Võidurõõmsalt kraamis Eko paremast taskust välja võtme ja avas majakese ukse, mis kahuri kõrval nii tilluke tundus. Järgnenud vaatepilt oli iga väikse poisi unistus. Oh kui palju nuppe ja kange ja pulte. Seal oli ka suur ekraan, millel jooksid ringi arusaamatud märgid ning jooned. Tardusime, imetlust täis. Polnud mõtet imestada, et ekraan sellisel kellajal sees oli. Kui kahur alatiselt laetud oli, siis ilmselt töötasid pidevalt ka käivitussüsteemid.
Lummusest vabanedes hakkasime me vaikselt nuppudele liginema. Niimoodi vargsi, nagu kardaks, et need meile kohe kallale kargavad. Minutite möödudes meie julgus aga kasvas. Ja siis lõpuks... Ma ei teagi, kuidas... Aga ühesõnaga Saul ja Eko muutusid natuke liiga julgeks. Nad läksid lausa kaklema – mis muidugi polnud just uudne sündmus – ja kuidagimoodi koperdas Eko puldile nii õnnetult peale, et vajutas tähtsa välimusega punasele nupule. Põmaki. Seinad värisesid ja ma arvasin, et taevas kukub alla. Nojah, kukkuski. Ilmselt olime me oma lolluses kahuri laskejõu maksimumile pannud ning isegi kordinaadid untsu keeranud. Kiiruga põgenesime majakesest, Eko puterdas luku kallal, siis aga tulistjalu kodu poole. Just enne orgu sisenemist vaatasime me üles ja nägime langevat tulekera. See oli kohutav vaatepilt. Kuid kohe järgmisel hetkel naasis paaniline mõistus, mis käskis põrutada otsemaid enda tuppa ning magama jääda.
Kui me voodisse jõudsime, olid meie jalad karedal kivil jooksmisest täielikult ära kriimustatud ja kopsud valusad. Järgnev uni oli aga magusast magusam.

See kahur on meil olnud alati. See oli siin enne minu sündi, enne Eko ja Sauli sündi, ilmselt oli see siin ka enne ema-isa sündi. Eesmärgiks pole sel miski muu, kui rahu hoidmine. Kõigil meie väikse planeedi perekondadel on samasugused hiiglaslik relvad. Niimoodi välistame me igasuguse ohu, üksteist igavesti sihtides. Keegi ei julge midagi vaenulikku teha.
Ükspäev ma küsisin isa käest, et kas poleks parem, kui üldse kellelgi kahureid poleks. Ta raputas tõsiselt pead ja vastas: „Siis oleks me ju kaitsetud.“

Ärkasin ema raputamise peale. Kätte oli jõudnud juba õhtu ning tubades rändas väljast orust tulnud jahe tuuleiil. Raamat oli mu sülest kadunud ning asendunud tekiga. „Mine nüüd voodisse,“ sõnas ta ja tema heleheledad silmad embasid mind soojalt.

Paar päeva hiljem saime käsu võtta labidad ja käru ning langenud tähe üles kaevata ja orgu tuua. Mis meil siis muud üle jäi. Asusime kolmekesi teele. Eko kui vanim ja seega teoreetiliselt tugevaim veeretas käru, kaevamisriistad selle peal. Jõudsime tuttavale kõledale väljale. Hall lõputus sirutus masendavalt kaugele, vaid selja taga asuv org ning orutagusel tasandikul kõrguv mets näitasid veel mingeid elu märke. Metsa äärel seisvas majas elas muide vanaema oma kahe koeranähvitsaga.
Ohates pöörasime pilgud taas sirge kuumaastiku poole ja hakkasime kõndima. Tähte polnud raske üles leida, väiksusest hoolimata paistis mügarik tol igavalt ühtlasel tasandikul kergelt silma. Sammusime kümme minutit, ent sihtmärk paistis ikka veel kohutavalt kaugel. Igaks juhuks vaatasime selja taha, et veenduda, ega me paigal pole tammunud. Kummaline, orust olime küll päris palju kaugenenud. Kehitasime õlgu ning jätkasime teekonda.
Läks veel pool tundi, kuni me lõpuks täheni jõudsime. Silmapiiril võis juba näha pisikest tumedat varju, mis pidi kindlasti olema Standbergide talu koos oma kasvuhoonete ja kahuriga.
Täht oli puurinud end halli pinnasesse ja lebas nüüd rahulolevalt enda väikses kraatris, pooleldi maa sees, pooleldi õhu käes. Selle kivine pind oli katsumisel külm, kuid sees ragises, justkui põleks midagi. Istusime ümber Ööbikutähe ja kuulasime. Nõnda olles meenutasime me ehk koopainimesi, kes lõkke ääres soojust nautisid ja metsloomade eest hoidusid. „Äkki läheb see kohe pooleks ja ööbik lendab välja,“ sõnas Eko ning tegi suured silmad. See tundus meile tõenäoline. Siiski võtsime varsti aga jõu kokku ja hakkasime hoogsalt kaevama. Hall kivi tähe ümber muundus kiiresti klibuks, kui me seda teravate labidatega raiuma hakkasime. Päike ei soojendanud eriti, kuid hoogsast kühveldamisest läksime õige pea higiseks. Sellest hoolimata ei andnud me endale hingetõmbeaega, vaid kaevasime kuni täht pinnasest vabanes. Viskasime näppu. Saulile sai osaks au olla too, kes langenud taevakeha välja tõstab. Kartlikult haaras ta tähest kinni, vinnas üles, pillas kärusse ja teatas: „Polegi nii raske.“ Ent nägu oli tal pingutusest punane nagu maasikas. Lükkasime augu kinni ja alustasime tagasiteed.
Oru alguses ootas meid isa. Ta noogutas Ekole ja võttis käru enda kätte. Tänulikult lasi vabanenu käed rippu, lastes kuuldavale pika väsinud ohke. Tundsin, kuidas jalalihased mind vihkavad. Saul tahtis sinnasamasse madala rohu peale pikali heita, kuid paps nõudis, et me talle järgneks. Seejärel kihutas ta ise närviajavalt reipal sammul alla kodu poole. Loivasime talle tülpinult järgi.
Aita jõudnud, asetas ta tähe alasi peale, krahmas nurgast tohutu haamri ja lajatas tolle silmapilguga puruks. Seest tuli nähtavale väike hõõguv kerake, mille ta kiirelt tangidega üles võttis. Kerake ragises hirmsasti ning pildus aeg-ajalt sädemeid. Ettevaatlikult kandis isa tähe tuuma tare ette ja pistis puuhalude alla, mis sinna kokku olid toodud. Hetkega süttis kuhi põlema, eredalt nagu päike; kuum tuulepahvak sööstis läbi terve oru. Vahtisime kogu seda toimingut suu ammuli. Isa muigas muhedalt, kratsis habet ja lausus siis: „Igavene tuli.“ Leegid limpsasid mõnuga igasse suunda, ent asemeks seatud kivid takistasid sel rohuni jõudmast. „Noh, poisid, minge nüüd emale appi, külalised jõuavad varsti kohale,“ ässitas paps. Ta sulges silmad ja nautis tuliseid aure, mis temani jõudsid. Tol ööl särasid tähed nii taevas kui maa peal.





Lauri Teder, 2009