Spektor.

Näete, mõni oskab vat nii hästi laulda.

Väike vahepala.

Ühel päeval lõppes maailm...

...ning veel nii ootamatult, et keegi seda tükk aega ei märganudki. Nädalad läksid ja inimesed muudkui tormasid mööda otsa lõppenud maailma teid, tänavaid ja tube, tehes kõike, mis nii tähtis ja tähelepanu nõudev. Teised loomad said olukorrast mõistagi koheselt aru ning surid kuulekalt välja. Inimolendid ei märganudki.

Ühel saatuslikul hetkel sai Riho, arstipraktikant suures haiglas, kohvipausi ajal äkitselt kõik mured muretsetud, tulevikuplaanid valmis, olemise kurbuse välja köhitud. Ühesõnaga, teda tabas too oh kui haruldane „selgus“. Ja ta vaatas ringi. Ta nägi, et maailm on lõppenud. Otseloomulikult teatas ta avastusest koheselt haigla direktorile, too aga omakorda linnapeale. Sedaviisi jõudis vapustav sõnum mööda käsuliine ja autoriteedipüramiide üles-alla hüpeldes terve maailmani. Tekkis pikk piinlik vaikus. Vaikselt, õige vaikselt tekkisid arglikud küsimused: „Mis siis nüüd?“

Mis seal siis ikka. Vaja oli leida süüdlane. Algas kõiki ühiskondi hõlmav diskussioon teemal Kes Põhjustas Maailma Lõpu Ja Mis Me Nüüd Teeme. Arvamusi pilluti absoluutselt igalt poolt, olenemata soost, rassist, nahavärvist, rahvuslikust kuuluvusest, usulistest tõekspidamistest, intelligentsi tasemest või rahalisest olukorrast. Nüüd lõpuks olid kõik inimesed võrdsed. Jah, kõik olid ühtmoodi mülkas. Probleemile läheneti poliitiliselt, majanduslikult, filosoofiliselt, religioosselt, ideoloogiliselt, füüsikaliselt, psühholoogiliselt, proosaliselt, poeetiliselt, ülalt-alt, siit-sealt, ratsionaalselt ja jaburalt, kasutades igat viimastki praktilist uurimismeetodit.

Nõnda kestis diskussioon, kuni tuled lõplikult välja lülitati.

Walk in the rain.

Ma pole ikka veel kätte võtnud ja ühtainsatki osa Cowboy Bebopi animest ära vaadanud. Kuid soundtrack on sel küll võimas. Yoko Kannole tuleks teha ausammas.