Peale loengu lõppu pakkis matemaatika õppejõud Jan Kurtz märkmed hoolikalt portfelli ja liikus seejärel tüüpiliste kohmakate sammudega majast välja. Kuna aega oli veidi üle, otsustas ta teha väikese ringi ning kõndida läbi pärna- ja tammepuude ning kõikvõimalike lillede-põõsastega täidetud pargi. Purskkaev tiigi keskel oli mingil põhjusel seisma jäänud; roostesed torud tundusid nüüd üsna mõttetud ja inetud. Jan peatus. Ta tõmbas sisse sügava sõõmu sireliõite hõngu. Ta tundus rahulik. Ent tolle habetunud härrasmehe pea oli paanilistest arutlustest pungil. Eraelulised, tööalased mured ja triviaalsed mõtisklused sulasid kokku üheks meeletuks supiks, mida aju katel innukalt kuumutas. Ja kõige kohal hõljus muidugi eesootava haiglavisiidi põhjustatud hirm. No jah, temasugusele hüpohondrikule polnud arsti juures käimine midagi uut. Ent seekord oli Jani kõhutunne tõelisem ja hirmsam kui tavaliselt; ta hakkas lausa üleni värisema, kui kella neljasele kohtumisele mõtles. Pea valutas jälle. Mehe nägu läks ilmselt kaameks; pargipingil istuv punase baretiga tädike vahtis teda murelikult.
Kell polnud kuigi palju edasi läinud, aga Jan ei suutnud enam paigal seista ja oodata. Ta ajas enda turske mantlis keha sirgu ning asus teele põhja poole, kus asus haigla. Puud küünitasid kitsa asfalttee kohal üsna madalale, nii et professor pidi aeg-ajalt kummardama, et läbi saada. Kummalisel kombel unustas ta hetkeks ära, miks ta nii närviline on, kuid suutis mõttelendu taasluues teadmise tagasi saada.
Härra Kurtz jõudis arsti juurde kümme minutit varem kui kokku lepitud, aga doktor oli vastutulelik ja lubas ta sisse. Jan võttis istet akna-äärsel toolil, kust talle avanes lai vaade lausa haigla küljes asuvast kiirteest. Kõigis suurustes ja värvides masinad sööstsid edasi tagasi. Ime, et nad üksteisele ses kaoses otsa ei sõitnud. Aknad vibreerisid. Ruumis kõlas tuhm mürin.
„Häirib?“
Jan raputas pead. Onkoloog viskas talle lahti võetud kausta kohalt kiire pilgu, naeratas ja sõnas: „Iga päev ma imestan, kuidas need klaasid sellise värinaga katki ei lähe. Võib-olla täna läheb õnneks. Kui kriginat kuulete, hüpake eest ära.“
Professor üritas arsti muigele vastata, ent sai hakkama vaid virila irvega.
„Igatahes, asja kallale. Testide järgi ei paista teil olevat kasvajat.“
Kogu maailma raskus kadus Jani õlgadelt.
„Aga..“ jätkas doktor Meert habet sügades.
Raskus kukkus endisele kohale tagasi.
„...Ma arvan, et ühte asja peaks veel kontrollima. See võtab ainult hetke, püsige lihtsalt paigal.“
Härra Kurtz jõllitas teda hetke hirmunult, aga tõesti vaid hetke, sest järgmisena meenus talle vajadus hoida soliidselt külma ja viisakat hoiakut. Lauasahtlist tuli nähtavale kentsakas väikest fööni meenutav seade. Arst tõstis selle asjatundlikult üles, klõpsis paaril nupul ning suunas siis Jani pea poole nagu sihiks teda daamipüstolist. Katsejänes ei tundnud midagi. Doktor liigutas mõõturit edasi-tagasi, tegi nähtamatuid sõõre; tagaküljele kinnitatud ekraanil hüples mõistmatu skaala. Mõne aja pärast langetas ta seadme ning lausus: „Te unustate kergesti, eks? Tihti isegi äsja mõeldud mõtteid. Vahel muutuvad näiteks teie sõrmeotsad tundetuks, eks ole nii? Ja harvematel juhtudel võib sekundiks kaduda isegi silmanägemine?“
„Jah,“ vastas Kurtz üllatusega, justkui oleks arst tema horoskoobiga täppi pannud.
„Sel juhul võin ma kindlalt öelda, et teil on pararebane.“
„Kuidas palun?“
„Pararebane. Te tõesti pole kuulnud? Paar kuud tagasi oleks NASA Io-missioon pea-aegu ebaõnnestunud, kui need olevused juhtimissüsteemi põhiserverisse sisse imbusid. Sellest räägiti kõikjal uudistes.“
„Ma... ei jälgi uudiseid.“
Doktor Meert naaldus tahapoole, ajas põsed punni, puhus pahvaka õhku välja ning alustas siis: „Noo, sel juhul pean ma ise seletama. Teie õnneks olen ma sel teemal mõningast uurimistööd teinud . Nõnda, pararebane on parasiitlik metaloom, kes elutseb inimajus või suures arvutisüsteemis; ta on võimeline ka nende kahe keskkonna vahel liikuma. Pararebane toitub andmevoogudest, teie puhul siis ajusignaalidest. Seega mida rohkem signaale peremehe süsteemis on, seda isuäratavam parasiidile. Peale teatava koguse omandamist pararebane paljuneb. Õnneks ei suuda ta korraga kuigi palju neelata, kuid pararebaste pesakond võib tekitada jäädava ajukahjustuse, äärmistel juhtudel ka kooma.“
Härra Kurtz jõllitas arstile otsa. Ta siiralt lootis, et tegemist on kõigest hüüdnimega, sest kujutlus tillukesest rebased tema ajus istumas ja õgimas oli üsna õõvastav.
„Põhimõtteliselt pole teada, kust need olendid pärinevad; võib-olla üliarenenud arvutiviirusest, võib-olla mõnest bakterist. Igatahes kohtab pararebastega nakatunud arvuteid ja inimesi tänapäeval aina rohkem.“
Jan kavatses juba küsida, kust taoline veider nimetus pärit on, kui talle meenus tähtsam vajadus.
„Kas te saate selle asja mu peast välja võtta?“
„Ei saa võtta. Vaadake, sel pole ju keha, millest kinni saaks haarata. Pararebase saab ainult välja meelitada. Sobib? Sel juhul sulgege palun silmad. Üritage võimalikult vähe mõelda. Kujutage näiteks midagi lihtsat ette.“
Professor sulgeski silmad ja korrutas endale „Ära mõtle. Ära mõtle.“ ning püüdis silme ette manada musta ruutu. Mispeale tekkis seos Kazimir Malevitši maaliga, must ruut muutus mustaks ringiks, millest sai kahurikuul lendamas torni poole, kiviklibu lendab õhku, rahvas kindluses karjub, ära mõtle, ära mõtle, aja mõtted peast minema...
„Stopp. Teil on ju lausa kulm pingutusest kipras. Ei ei, ärge avage silmi. Üritage lihtsalt löögastuda, eks? Laske keha lõdvaks ja ärge sundige ennast. Proovime uuesti.“
Seekord oli härra Kurtzi silme ees pelgalt hall. Ei midagi erilist, ei midagi seostatavat. Ainult hall sudupilv, mis kattis kogu vaate, liikumatu, tühi, külm. Ta vajus sellesse nagu tarretisse, kuni kadus viimnegi mõte ja keha tunnetus.
„Noh võite silmad lahti teha,“ sõnas tuttav hääl, rebestades vaikuse ja Janil oli isegi kahju jälle päevavalgust näha. Keha tundus veidi tuim ning võõras. Ta vaatas üllatunult musta metallkarpi, mida doktor Meert enda pihkude vahel hoidis. Küsimust kuulmatagi vastas arst: „See on spetsiaalne arvuti, mõeldud pararebaste püüdmiseks.“ Ta vajutas punasele nupule, ainsale nupule sel masinal, ning undamine lõksus peatus. „Nüüd on ta siia karpi isoleeritud ja kuna ühtegi andmevoogu selles ei liigu, hääbub ta ära. Vähemalt on nii kirjas kompuutri kasutusjuhendis.“
Doktor Meert pani karbi lauale ja naeratas. „Ja ongi kõik. Te olete terve.“
Õhk oli niiske, täis mõru lõhna, kui Jan Kurtz haiglast välja astus. Ta alustas hajameelset kõndi kodu poole. Veider, et ta kordagi polnud märganud, kuidas tema närviimpulsse nii jõhkral moel rööviti. Veider, et inimesed olid äkitselt võrdsed arvutitega ning võisid jagada isegi samu tõvesid. Ta keeras kõrvaltänavast peaväljakule, kus ilutses suur plasmaekraan, üürgas muusika ja vahetusid foorituled. Õhtu lähenedes langes raske sudukate linna peale.
Lauri Teder, 2009
