Koyaanisqatsi.

Mind hirmutab inimrass ja tema võimed.



"Koyaanisqatsi" on 1982. aastal valminud filmiprojekt, mille režissööriks on Godfrey Reggio. Tegemist on kunstilise filmiga, milles puudub täielikult igasugune dialoog, absoluutselt igasugune tekst. See koosneb suureplaanilistest, aegluubis ning ka kiirendatud kaadritest, taustaks kõlamas Philip Glassi minimalistlikult võimas helikeel. Koyaanisqatsi on hopikeelne (teatav Lõuna-Ameerika indiaanikeel) sõna, mida võib tõlkida kui "elu tasakaalust väljas". See peaks siis väljendama meie maailma ning meie endi tänapäevast olukorda. "Koyaanisqatsi" on esimene osa niinimetatud Qatsi trioloogiast. Järgnenud kannavad pealkirju "Powaqqatsi" (elu muutumises) ning Naqoyqatsi (elu kui sõda).

Trailer:

...

Järelkajaks eelmisele postitusele.

Svjata Vatra.

Igaühe hinges on revolutsioon,
lase südamel rääkida.
Igaühe hinges on revolutsioon,
lase hingel hingata.



Käisin kontserdil. Oh kui võimas.

Matused.

Hauakaevaja matustele ilmus vaid mõni kolleeg ning lahkunu abikaasa. Räägiti paar musta anekdooti, mis kirstus lebaja oli oma tööpostil loonud, tänati teda eluajal tehtud heategude eest. Omavahel sosistades arvustasid vanad mehed hauda, mille kaevamine oli antud ülesandeks noorele kollanokale. Kui puusärki sellesse langetama hakati, puhkes naine nutma. Kaastundlikult asetas üks hauakaevajatest oma kareda käe lese õlale. Teised põrnitsesid tuimal ilmel, kuidas kirst pimedusse vajus. Kurbust neil polnud. Lein tundus kohatu.

Tjah.

You Should Be a Science Fiction Writer

Your ideas are very strange, and people often wonder what planet you're from. And while you may have some problems being "normal," you'll have no problems writing sci-fi. Whether it's epic films, important novels, or vivid comics... Your own little universe could leave an important mark on the world!

What Type of Writer Should You Be?

Fiktiivne kärbes

See tüütu sumiseja on olemas vaid minu peas. Tema purpurselt, ebaloomulikult helkivad tiivad on minu haiglaselt läikivate mõtete peegeldused, ta võrelised silmad mu vangistatud ideede kongid. Selle kujutletava kärbse hullutav põrin keerleb ümber mu pea, putukaga kaasa. Ma ei mõista, miks ta mind piinab. Kas kättemaksuks, et ta lõin? Või sest muud ta teha ei oskagi? Mida rohkem kärbse peale mõtlen, mida rohkem temaga enda pead vaevan, seda enam on mul tunne, et ühe putuka asemel on minu ümber terve parv. Vehin kätega. Sumin täidab mu kõrvad, sajad tiivad katavad mu silmavaate. Nõnda ei märkagi ma läheduses luusivat tõelist kiskjat.