esmaspäev, 28. detsember 2009

Pikk mees puude vahel.

















"Me ei tahtnud minna, me ei tahtnud neid tappa, kuid tema tungiv vaikus ja väljasirutatud käed hirmutasid ja julgustasid meid üheaegselt..."

1983, fotograafi isik teadmata, oletatavasti surnud.

Nonii.
Ta on ebanormaalselt pikk ülikonda kandev näota olevus. Käed ripuvad tal võikalt voolikutena külgedel, kui ta hõredast metsatukast ainiti sinu poole vaatab. Kuid kui satud talle lähemale, siis... Kas ma mainisin, et tal pole nägu?
Mida ta siis tahab? Kes teab. Tõenäoliselt lihtsalt kedagi tugevalt kallistada ja tolle silmad siis ära süüa. Ei midagi hullu. Slender Man... Slender Man... Slender Man... Slender Man...

10. juunil 2009 lisas kasutaja Victor Surge foorumi SomethingAwful paranormaalsete piltide valmistamise lõnga taolise pildi ja teksti. Ja ennäe: Slender Man oligi sündinud. Kes teab, miks see lugejaid nii väga hirmutas (ja seega vaimustas). Võime muuta hetkega jäsemete vormi ja pikkust? Surnumatja riietus? Fakt, et ta jälgib sind alati liikumatult kuskilt kaugelt, kuni ühel päeval ärkad enda voodis ja "oi, näe, kes siin on"? Viis, kuis ta peidab end kõhedates metsatukkades ja võsades? Igatahes avastas Victor Surge hirmu kullasoone. Teised kasutajad postitasid uusi pilte ja tekste ning vaimustusid tegelasest aina rohkem. Slender Mani müüt kasvas nagu steroide tarvitav hamster.

Mulle meeldib eriti tõsiasi, et Slender Man kannab alati viisakat pintsakut ja viigipükse. Seda kahel põhjusel:
1) See näitab teda intelligentsena. Ta teab, mida ta teeb. Ta toimib alati rahulikult ja kindlalt. Isegi kui tegevuseks on väikeste laste röövimine.
2) Ilmselt üritab ta vaikselt inimühiskonda sisse sulandada. Aga raske on infiltreerumine olendile, kel pole nägu ja kes ei suuda enda vormi pidevalt inimtaolisena hoida. Oeh.

Aga nii!
Nüüd läheb asi põnevaks.
10 päeva pärast Slender Mani siia maailma ilmumist (20. juunil 2009) avaldas kasutaja MarbleHornets video "Introduction". Ning sellega sai alguse meeletult põnev ja vaimustavalt õudne veebilugu "Marble Hornets", millest vaikselt kujunes ARG (Alternative Reality Game. uurige omal käel). Rohkem ma sellest ei räägi. Ütlen pelgalt, et see on pagana geniaalne. Panen Entry #1 siia üles.



Ühesõnaga, näete, nad korjasid üles Slender Mani idee. Ma tõsiselt soovitan seda igale endast lugupidavale õudusžanri jüngrile. Lugu kestab veel (ja minu pea suitseb kannatamatusest, millal järgmine osa välja tuleb)! Twitter.

Kuid sellel postitusel oli ainult üks mõte. Levitada müüti. Ja nüüd Sina, kallis lugeja, kes sa pagan teab kust siia sattusid, tead ka Slender Manist. *Hüsteeriline naer* Tänan tähelepanu eest.

Head vana aasta lõppu!

pühapäev, 22. november 2009

Kahe peaga asi.

Vahel avastan ma selliste filmide treilereid.
Ma ei kujuta ettegi, millist häbi võivad tunda kõik selle linateosega seotud inimesed.

"They transplanted a white bigot's head on a soul brother's body! "



Tõsiselt, mida kuradit.

(Imdb.com-is on filmi žanri märksõnadeks pandud muide Comedy/Sci-fi/Horror. Tjah.)

kolmapäev, 11. november 2009

Kas sul.

Kas sul on soe ja turvaline olla?

Kas sa näed öösiti neid vastikuid häid unenägusid, mis sind terveks päevaks rõõmuga täidavad? Istud seal mugaval toolil arvutiekraani taga ning mõtled, et, kurat, nii ei saa. Misasja ma siin naeratan ja viisijuppi ümisen. Väljas läheb juba pimedaks ning minul on ikka veel hea tuju. Tahaks hoopis ronida toa nurka, tõmbuda looteasendisse ja väriseda, võib-olla ka natuke nutta. Kuid kuidas sa siukse tülgastavalt mõnusa tujuga nõnda teha saad. Oh jah. Ju jääb siis värisemine täna ära. Või...

... jaa! Ma tean! Ma peaksin muretsema kuskilt - nüüd kohe - filmi "Paranormal Activity" ja vajuma selle vahendusel paranoia kutsuvasse tiigikesse. Jaa! Sest mis see elu ikka väärt on, kui üldse hirmu tunda ei saa. Nii. Ei mingit juttu. Lähen nüüd kohe ja hangin endale selle filmi. Jubedaid unenägusid teile.

esmaspäev, 21. september 2009

100% Perfect Skyline.

Kaks videot ilusatest tekstidest. Aitäh Murakami, aitäh Kane.





reede, 4. september 2009

Andromeda pisarad.

25. mail 2009 langes Maale kaheksa tundmatust vedelast materjalist objekti, kõik tavalise sõiduauto suurused, mustad nagu süvakosmos. Purustusi teadaolevalt ei tekkinud ning maismaale langenud vedelad kogumid nõrgusid kõigest paari tunni jooksul täielikult pinnasesse, nõnda et tumedat plekkigi alles ei jäänud. Veekogudesse sattunud kogumid valgusid aga tasahilju laiali.

Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.

Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?

---

Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.

Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.

Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.

Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.




Lauri Teder, 2009

Kes tulistas alla Ööbikutähe?

„Nii! Kes teist kolmest Ööbikutähe alla tulistas?“ möirgas isa oma hiiglasliku kämblaga vehkides. Ta oli meid just äsja äratanud ning pärast öist ringikolamist olime omadega üsna loppis. Vahtisime talle otsa, pupillid nagu tõllarattad, ning ei vastanud midagi.
„Kas te aru ka saate, millega te hakkama olete saanud? Tähte ei saa taevasse tagasi panna! Ja kurat, missuguse skandaali teiste perekondadega te põhjustasite! Pagana vedas, et sõja alustamine öösel keelatud on. Noh! Kes teist selle sigadusega hakkama sai?“
Isa nägu oli punane ning iga karv tema habemes värises raevust. Meie aga vaikisime endiselt, südamed valusalt põksumas. Isa ropendas veel natuke ning ähvardas süüdlase välja uurida. Senikaua pidime karistust kandma me kõik: ta keelas meile määramata ajaks ära Hestia ja Apolloga ratsutamise. Me ei julgenud isegi nuriseda, kuigi keeld enneolematu ülekohtuna tundus. Turtsudes lahkus tomativärvi jumega hiiglane kodust ja seadis sammud lammaste poole, kes juba ammu ootasid, et neid metsatagusele heinamaale viidaks. Hingasime kergendunult ja mõtlesime just tagasi teki alla pugeda, kui ema järsku meid kööki kamandas ning ka omapoolse karistuse meile peale pani. Esiteks pidime läbi lugema tähe-entsüklopeedia, et me oma teo kohutavust mõistaks. Teiseks pidime emal köögis abiks olema – mõne päeva pärast pidi toimuma Suur Pidusöök, kuhu olid kutsutud kõik meie väikse planeedi perekonnad. Kolmandaks oli tarvis hobusetall ära puhastada. Et seda kõike korraga teha ei saanud, jagas ema ülesanded päevade kaupa ära. Mina pidin tolsamal päeval läbi lugema raamatu, siis järgmisel talli koristama ning viimaks aitama ema suursuguste roogade valmistamisel. Ohkasime ja võtsime korraldused vastu.
Mina ja Saul loivasime köögist välja. „Kolm päeva...“ sosistas ta, manades ette meeleheitliku grimassi. Noogutasin süngelt.

Juba entsüklopeedia eessõna lugedes hakkasid mu silmad kinni vajuma. Andsin endale kõrvakiilu ning üritasin keskenduda. Tegemist oli üpris mahuka teosega, autoriteks keegi Rainer ja Elsa Meer, kes ema sõnul olevat meie kauged kauged esivanemad. Lehekülgede edenedes hakkas mulle üha rohkem tunduma, et see sõge paarike ei maganudki, vaid vahtis öö läbi tähti. Suure vaevaga närisin end läbi vananenud sõnade ning keerulise kirjelduste. Viimaks jõudsin tuttava alapealkirjani: „Ööbikutäht.“ Välja oli toodud järgnev lõik Lugude Raamatust:

Kord, kui Graniitjumalad hirmsa värinaga maa seest välja ronisid, leidsid nad murdunud kastanipuude vahelt haavatud ööbiku. Ilmselt oli lind äsja unne suikunud, mürinat mitte märganud ning seetõttu koos puuga alla kukkunud. Tema ühest tiivast immitses verd, silmad olid poolavatud, ta ei suutnud end liigutada. Graniitjumalad kahetsesid oma tegu, ent ei suutnud ööbikut ka kuidagi aidata. Kivi ju ei mõista lille. Kurvalt kogunesid nad ümber haavatu ja hakkasid laulma. See oli aeglane ja nukker laul. See kõlas nagu tuul puhumas läbi kanjoni, nagu üksiku liivatera odüsseia lõpmatus kõrbes. Ööbik suri. Kuid laul kestis aina edasi, ilma kindla meloodia ning rütmita. Kestis, kuni lauljate kurgud olid valusad ning silmad nutmata pisaratest paistes.
Lõpuks jäid Graniitjumalad vait. Nad proovisid langenud lindu sülle võtta, ent ei söandanud tolle pehmeid sulgi oma karedate sõrmedega puudutada. Nad otsustasid paluda Taeva poole, et see ööbiku enda tähtede sekka võtaks. Taevas nõustus. Linnu elutu keha kerkis üha kõrgemale ning kõrgemale -
kosmilise silmapiirini välja.
Väike täheke süttis põlema.


Asetasin haigutades raamatu põlvedele. Muidugi oli mul kurb. Muidugi ma kahetsesin. Pagana Eko, see on kõik tema süü, mõtlesin ma. Küllap oligi. See oli olnud tema idee: ronida öösel voodist välja ja salaja kahuri kontrollruumi avastama minna. Kust ta võtme sai, mina ei tea. Igatahes olime meie paugupealt nõus; põnev ju, ema-isa ei lubanud meil muidu kahuri lähedalegi minna. Kontrollruumi sisemust polnud me veel kunagi näinud. Nõnda me siis hiilisimegi pärast südaööd õige ettevaatlikult norskeid täis kodust välja, jooksime paljajalu orust üles ning siis mööda lagedat ja halli kivist avarust hiiglasuure lasketoru juurde. Katsusin; metall oli jäiselt külm. Võidurõõmsalt kraamis Eko paremast taskust välja võtme ja avas majakese ukse, mis kahuri kõrval nii tilluke tundus. Järgnenud vaatepilt oli iga väikse poisi unistus. Oh kui palju nuppe ja kange ja pulte. Seal oli ka suur ekraan, millel jooksid ringi arusaamatud märgid ning jooned. Tardusime, imetlust täis. Polnud mõtet imestada, et ekraan sellisel kellajal sees oli. Kui kahur alatiselt laetud oli, siis ilmselt töötasid pidevalt ka käivitussüsteemid.
Lummusest vabanedes hakkasime me vaikselt nuppudele liginema. Niimoodi vargsi, nagu kardaks, et need meile kohe kallale kargavad. Minutite möödudes meie julgus aga kasvas. Ja siis lõpuks... Ma ei teagi, kuidas... Aga ühesõnaga Saul ja Eko muutusid natuke liiga julgeks. Nad läksid lausa kaklema – mis muidugi polnud just uudne sündmus – ja kuidagimoodi koperdas Eko puldile nii õnnetult peale, et vajutas tähtsa välimusega punasele nupule. Põmaki. Seinad värisesid ja ma arvasin, et taevas kukub alla. Nojah, kukkuski. Ilmselt olime me oma lolluses kahuri laskejõu maksimumile pannud ning isegi kordinaadid untsu keeranud. Kiiruga põgenesime majakesest, Eko puterdas luku kallal, siis aga tulistjalu kodu poole. Just enne orgu sisenemist vaatasime me üles ja nägime langevat tulekera. See oli kohutav vaatepilt. Kuid kohe järgmisel hetkel naasis paaniline mõistus, mis käskis põrutada otsemaid enda tuppa ning magama jääda.
Kui me voodisse jõudsime, olid meie jalad karedal kivil jooksmisest täielikult ära kriimustatud ja kopsud valusad. Järgnev uni oli aga magusast magusam.

See kahur on meil olnud alati. See oli siin enne minu sündi, enne Eko ja Sauli sündi, ilmselt oli see siin ka enne ema-isa sündi. Eesmärgiks pole sel miski muu, kui rahu hoidmine. Kõigil meie väikse planeedi perekondadel on samasugused hiiglaslik relvad. Niimoodi välistame me igasuguse ohu, üksteist igavesti sihtides. Keegi ei julge midagi vaenulikku teha.
Ükspäev ma küsisin isa käest, et kas poleks parem, kui üldse kellelgi kahureid poleks. Ta raputas tõsiselt pead ja vastas: „Siis oleks me ju kaitsetud.“

Ärkasin ema raputamise peale. Kätte oli jõudnud juba õhtu ning tubades rändas väljast orust tulnud jahe tuuleiil. Raamat oli mu sülest kadunud ning asendunud tekiga. „Mine nüüd voodisse,“ sõnas ta ja tema heleheledad silmad embasid mind soojalt.

Paar päeva hiljem saime käsu võtta labidad ja käru ning langenud tähe üles kaevata ja orgu tuua. Mis meil siis muud üle jäi. Asusime kolmekesi teele. Eko kui vanim ja seega teoreetiliselt tugevaim veeretas käru, kaevamisriistad selle peal. Jõudsime tuttavale kõledale väljale. Hall lõputus sirutus masendavalt kaugele, vaid selja taga asuv org ning orutagusel tasandikul kõrguv mets näitasid veel mingeid elu märke. Metsa äärel seisvas majas elas muide vanaema oma kahe koeranähvitsaga.
Ohates pöörasime pilgud taas sirge kuumaastiku poole ja hakkasime kõndima. Tähte polnud raske üles leida, väiksusest hoolimata paistis mügarik tol igavalt ühtlasel tasandikul kergelt silma. Sammusime kümme minutit, ent sihtmärk paistis ikka veel kohutavalt kaugel. Igaks juhuks vaatasime selja taha, et veenduda, ega me paigal pole tammunud. Kummaline, orust olime küll päris palju kaugenenud. Kehitasime õlgu ning jätkasime teekonda.
Läks veel pool tundi, kuni me lõpuks täheni jõudsime. Silmapiiril võis juba näha pisikest tumedat varju, mis pidi kindlasti olema Standbergide talu koos oma kasvuhoonete ja kahuriga.
Täht oli puurinud end halli pinnasesse ja lebas nüüd rahulolevalt enda väikses kraatris, pooleldi maa sees, pooleldi õhu käes. Selle kivine pind oli katsumisel külm, kuid sees ragises, justkui põleks midagi. Istusime ümber Ööbikutähe ja kuulasime. Nõnda olles meenutasime me ehk koopainimesi, kes lõkke ääres soojust nautisid ja metsloomade eest hoidusid. „Äkki läheb see kohe pooleks ja ööbik lendab välja,“ sõnas Eko ning tegi suured silmad. See tundus meile tõenäoline. Siiski võtsime varsti aga jõu kokku ja hakkasime hoogsalt kaevama. Hall kivi tähe ümber muundus kiiresti klibuks, kui me seda teravate labidatega raiuma hakkasime. Päike ei soojendanud eriti, kuid hoogsast kühveldamisest läksime õige pea higiseks. Sellest hoolimata ei andnud me endale hingetõmbeaega, vaid kaevasime kuni täht pinnasest vabanes. Viskasime näppu. Saulile sai osaks au olla too, kes langenud taevakeha välja tõstab. Kartlikult haaras ta tähest kinni, vinnas üles, pillas kärusse ja teatas: „Polegi nii raske.“ Ent nägu oli tal pingutusest punane nagu maasikas. Lükkasime augu kinni ja alustasime tagasiteed.
Oru alguses ootas meid isa. Ta noogutas Ekole ja võttis käru enda kätte. Tänulikult lasi vabanenu käed rippu, lastes kuuldavale pika väsinud ohke. Tundsin, kuidas jalalihased mind vihkavad. Saul tahtis sinnasamasse madala rohu peale pikali heita, kuid paps nõudis, et me talle järgneks. Seejärel kihutas ta ise närviajavalt reipal sammul alla kodu poole. Loivasime talle tülpinult järgi.
Aita jõudnud, asetas ta tähe alasi peale, krahmas nurgast tohutu haamri ja lajatas tolle silmapilguga puruks. Seest tuli nähtavale väike hõõguv kerake, mille ta kiirelt tangidega üles võttis. Kerake ragises hirmsasti ning pildus aeg-ajalt sädemeid. Ettevaatlikult kandis isa tähe tuuma tare ette ja pistis puuhalude alla, mis sinna kokku olid toodud. Hetkega süttis kuhi põlema, eredalt nagu päike; kuum tuulepahvak sööstis läbi terve oru. Vahtisime kogu seda toimingut suu ammuli. Isa muigas muhedalt, kratsis habet ja lausus siis: „Igavene tuli.“ Leegid limpsasid mõnuga igasse suunda, ent asemeks seatud kivid takistasid sel rohuni jõudmast. „Noh, poisid, minge nüüd emale appi, külalised jõuavad varsti kohale,“ ässitas paps. Ta sulges silmad ja nautis tuliseid aure, mis temani jõudsid. Tol ööl särasid tähed nii taevas kui maa peal.





Lauri Teder, 2009

esmaspäev, 27. juuli 2009

West Ryder Silver Bullet.

Ansambli Kasabian plaadilt West Ryder Pauper Lunatic Asylum võib leida laulu, mil nimeks West Ryder Silver Bullet.
Selle laulu alguses loeb naishääl ette järgmised sõnad:

"Then I went down into the basement,
Where my friend, the maniac, busies himself with his electronic graffiti,
Finally his language touches me,
Because he talks to that part of us which insists on drawing profiles on prison walls,
In that moment, poetry will be made by everyone,
And there will be emus in the zone."

Jumaldan seda absurdi



Tegemist on muide mõnusa atmosfääriga plaadiga. Siuke vesternimaiguline. Singel "Fire" on muidugi enamusele teada, ent soovitan pöörata tähelepanu ka lugudele "Ladies and Gentlemen" ning "Secret Alphabets".

esmaspäev, 6. juuli 2009

Suvel 2009.

Uurisin SinaTorus sel aastal saabuvate filmide treilerid ja avastasin paar tõelist pärlit.

Kõige võimsama mulje jättis suvel välja tulev ulmekas District 9. Rohkem ma ei ütle. Vaadake ise.

Hoiatus: Mõned kaadrid võivad olla häirivad.

teisipäev, 30. juuni 2009

Lühikokkuvõte.

Et nüüd siis põgus ülevaade minu viimase aja tegemistest (järjekord on sassis):

1) Lõpetasin gümnaasiumi.

2) Käisin lõpureisil Bulgaarias Kuldsetel Liivadel (jah, kuurorti nimi ongi Golden Sands. Muide, ärge kunagi peatuge kuurortis), päevitasin ja raiskasin ära tarbetult palju raha. Ja mõistagi jätsin hüvasti nende kallite inimestega.

3) Saatsin avaldused ülikoolidesse.

4) Käisin nukuteatris.

5) Lugesin läbi ohtralt raamatuid (Ning üle pikapika aja sõna otseses mõttes ostsin endale ühe raamatu. Douglas Couplandi "JPod").

6) Olin maal.

7) Olin haige. (Mistõttu ma olin sunnitud lõpupeolt varakult lahkuma ja pärast kahte põnevat bussisõitu kergete hallutsinatsioonide saatel koju kõmpima. Ei, mul polnud seagripp, aitäh muretsemast).


Ja ongi vist kõik...

Näete kui põnev elu.

Pararebased.

Peale loengu lõppu pakkis matemaatika õppejõud Jan Kurtz märkmed hoolikalt portfelli ja liikus seejärel tüüpiliste kohmakate sammudega majast välja. Kuna aega oli veidi üle, otsustas ta teha väikese ringi ning kõndida läbi pärna- ja tammepuude ning kõikvõimalike lillede-põõsastega täidetud pargi. Purskkaev tiigi keskel oli mingil põhjusel seisma jäänud; roostesed torud tundusid nüüd üsna mõttetud ja inetud. Jan peatus. Ta tõmbas sisse sügava sõõmu sireliõite hõngu. Ta tundus rahulik. Ent tolle habetunud härrasmehe pea oli paanilistest arutlustest pungil. Eraelulised, tööalased mured ja triviaalsed mõtisklused sulasid kokku üheks meeletuks supiks, mida aju katel innukalt kuumutas. Ja kõige kohal hõljus muidugi eesootava haiglavisiidi põhjustatud hirm. No jah, temasugusele hüpohondrikule polnud arsti juures käimine midagi uut. Ent seekord oli Jani kõhutunne tõelisem ja hirmsam kui tavaliselt; ta hakkas lausa üleni värisema, kui kella neljasele kohtumisele mõtles. Pea valutas jälle. Mehe nägu läks ilmselt kaameks; pargipingil istuv punase baretiga tädike vahtis teda murelikult.
Kell polnud kuigi palju edasi läinud, aga Jan ei suutnud enam paigal seista ja oodata. Ta ajas enda turske mantlis keha sirgu ning asus teele põhja poole, kus asus haigla. Puud küünitasid kitsa asfalttee kohal üsna madalale, nii et professor pidi aeg-ajalt kummardama, et läbi saada. Kummalisel kombel unustas ta hetkeks ära, miks ta nii närviline on, kuid suutis mõttelendu taasluues teadmise tagasi saada.

Härra Kurtz jõudis arsti juurde kümme minutit varem kui kokku lepitud, aga doktor oli vastutulelik ja lubas ta sisse. Jan võttis istet akna-äärsel toolil, kust talle avanes lai vaade lausa haigla küljes asuvast kiirteest. Kõigis suurustes ja värvides masinad sööstsid edasi tagasi. Ime, et nad üksteisele ses kaoses otsa ei sõitnud. Aknad vibreerisid. Ruumis kõlas tuhm mürin.
„Häirib?“
Jan raputas pead. Onkoloog viskas talle lahti võetud kausta kohalt kiire pilgu, naeratas ja sõnas: „Iga päev ma imestan, kuidas need klaasid sellise värinaga katki ei lähe. Võib-olla täna läheb õnneks. Kui kriginat kuulete, hüpake eest ära.“
Professor üritas arsti muigele vastata, ent sai hakkama vaid virila irvega.
„Igatahes, asja kallale. Testide järgi ei paista teil olevat kasvajat.“
Kogu maailma raskus kadus Jani õlgadelt.
„Aga..“ jätkas doktor Meert habet sügades.
Raskus kukkus endisele kohale tagasi.
„...Ma arvan, et ühte asja peaks veel kontrollima. See võtab ainult hetke, püsige lihtsalt paigal.“
Härra Kurtz jõllitas teda hetke hirmunult, aga tõesti vaid hetke, sest järgmisena meenus talle vajadus hoida soliidselt külma ja viisakat hoiakut. Lauasahtlist tuli nähtavale kentsakas väikest fööni meenutav seade. Arst tõstis selle asjatundlikult üles, klõpsis paaril nupul ning suunas siis Jani pea poole nagu sihiks teda daamipüstolist. Katsejänes ei tundnud midagi. Doktor liigutas mõõturit edasi-tagasi, tegi nähtamatuid sõõre; tagaküljele kinnitatud ekraanil hüples mõistmatu skaala. Mõne aja pärast langetas ta seadme ning lausus: „Te unustate kergesti, eks? Tihti isegi äsja mõeldud mõtteid. Vahel muutuvad näiteks teie sõrmeotsad tundetuks, eks ole nii? Ja harvematel juhtudel võib sekundiks kaduda isegi silmanägemine?“
„Jah,“ vastas Kurtz üllatusega, justkui oleks arst tema horoskoobiga täppi pannud.
„Sel juhul võin ma kindlalt öelda, et teil on pararebane.“
„Kuidas palun?“
„Pararebane. Te tõesti pole kuulnud? Paar kuud tagasi oleks NASA Io-missioon pea-aegu ebaõnnestunud, kui need olevused juhtimissüsteemi põhiserverisse sisse imbusid. Sellest räägiti kõikjal uudistes.“
„Ma... ei jälgi uudiseid.“
Doktor Meert naaldus tahapoole, ajas põsed punni, puhus pahvaka õhku välja ning alustas siis: „Noo, sel juhul pean ma ise seletama. Teie õnneks olen ma sel teemal mõningast uurimistööd teinud . Nõnda, pararebane on parasiitlik metaloom, kes elutseb inimajus või suures arvutisüsteemis; ta on võimeline ka nende kahe keskkonna vahel liikuma. Pararebane toitub andmevoogudest, teie puhul siis ajusignaalidest. Seega mida rohkem signaale peremehe süsteemis on, seda isuäratavam parasiidile. Peale teatava koguse omandamist pararebane paljuneb. Õnneks ei suuda ta korraga kuigi palju neelata, kuid pararebaste pesakond võib tekitada jäädava ajukahjustuse, äärmistel juhtudel ka kooma.“
Härra Kurtz jõllitas arstile otsa. Ta siiralt lootis, et tegemist on kõigest hüüdnimega, sest kujutlus tillukesest rebased tema ajus istumas ja õgimas oli üsna õõvastav.
„Põhimõtteliselt pole teada, kust need olendid pärinevad; võib-olla üliarenenud arvutiviirusest, võib-olla mõnest bakterist. Igatahes kohtab pararebastega nakatunud arvuteid ja inimesi tänapäeval aina rohkem.“
Jan kavatses juba küsida, kust taoline veider nimetus pärit on, kui talle meenus tähtsam vajadus.
„Kas te saate selle asja mu peast välja võtta?“
„Ei saa võtta. Vaadake, sel pole ju keha, millest kinni saaks haarata. Pararebase saab ainult välja meelitada. Sobib? Sel juhul sulgege palun silmad. Üritage võimalikult vähe mõelda. Kujutage näiteks midagi lihtsat ette.“
Professor sulgeski silmad ja korrutas endale „Ära mõtle. Ära mõtle.“ ning püüdis silme ette manada musta ruutu. Mispeale tekkis seos Kazimir Malevitši maaliga, must ruut muutus mustaks ringiks, millest sai kahurikuul lendamas torni poole, kiviklibu lendab õhku, rahvas kindluses karjub, ära mõtle, ära mõtle, aja mõtted peast minema...
„Stopp. Teil on ju lausa kulm pingutusest kipras. Ei ei, ärge avage silmi. Üritage lihtsalt löögastuda, eks? Laske keha lõdvaks ja ärge sundige ennast. Proovime uuesti.“
Seekord oli härra Kurtzi silme ees pelgalt hall. Ei midagi erilist, ei midagi seostatavat. Ainult hall sudupilv, mis kattis kogu vaate, liikumatu, tühi, külm. Ta vajus sellesse nagu tarretisse, kuni kadus viimnegi mõte ja keha tunnetus.
„Noh võite silmad lahti teha,“ sõnas tuttav hääl, rebestades vaikuse ja Janil oli isegi kahju jälle päevavalgust näha. Keha tundus veidi tuim ning võõras. Ta vaatas üllatunult musta metallkarpi, mida doktor Meert enda pihkude vahel hoidis. Küsimust kuulmatagi vastas arst: „See on spetsiaalne arvuti, mõeldud pararebaste püüdmiseks.“ Ta vajutas punasele nupule, ainsale nupule sel masinal, ning undamine lõksus peatus. „Nüüd on ta siia karpi isoleeritud ja kuna ühtegi andmevoogu selles ei liigu, hääbub ta ära. Vähemalt on nii kirjas kompuutri kasutusjuhendis.“
Doktor Meert pani karbi lauale ja naeratas. „Ja ongi kõik. Te olete terve.“

Õhk oli niiske, täis mõru lõhna, kui Jan Kurtz haiglast välja astus. Ta alustas hajameelset kõndi kodu poole. Veider, et ta kordagi polnud märganud, kuidas tema närviimpulsse nii jõhkral moel rööviti. Veider, et inimesed olid äkitselt võrdsed arvutitega ning võisid jagada isegi samu tõvesid. Ta keeras kõrvaltänavast peaväljakule, kus ilutses suur plasmaekraan, üürgas muusika ja vahetusid foorituled. Õhtu lähenedes langes raske sudukate linna peale.









Lauri Teder, 2009

neljapäev, 4. juuni 2009

Targad linnud.

Neetud Alfred Hitchcock. Täna temale lahvatab varestele mõeldes alati silme ette too kaader, kus nad tohutu karjana lastemänguväljaku on hõivanud. Kohe-kohe ründavad.



Aga tuleb välja, et nende puurivates silmades ei peegeldu mitte tapahimu (loodetavasti) vaid hoopis intelligents. Olgu, ilmselt on see tuntud fakt. Et varesed on linnuriigi geeniused. Kuid teadsite, et näiteks Jaapanis suudavad nad juba rohelise ja punase fooritule tähendusest aru saada ja seda teadmist ka kasutada? Kohastumisvõime on hämmastav.

Lähemalt järgnevas videos:




Lisaks siit.


Ja Tallinnat asustavad ikka kohvikulaudu rüüstavad ja ülbelt kuklasse lendavad tuvid ning prügikastides tuhnivad kajakad. Masendav.


Mõtlen, et meie, inimesed, alustasime ju samamoodi: ehitasime tööriistu toidu hankimiseks. Vaadake ette, varsti hakkavad need Uus-Kaledoonia varesed veel ehteid tegema o.o

esmaspäev, 18. mai 2009

Spektor.

Näete, mõni oskab vat nii hästi laulda.

Väike vahepala.

Ühel päeval lõppes maailm...

...ning veel nii ootamatult, et keegi seda tükk aega ei märganudki. Nädalad läksid ja inimesed muudkui tormasid mööda otsa lõppenud maailma teid, tänavaid ja tube, tehes kõike, mis nii tähtis ja tähelepanu nõudev. Teised loomad said olukorrast mõistagi koheselt aru ning surid kuulekalt välja. Inimolendid ei märganudki.

Ühel saatuslikul hetkel sai Riho, arstipraktikant suures haiglas, kohvipausi ajal äkitselt kõik mured muretsetud, tulevikuplaanid valmis, olemise kurbuse välja köhitud. Ühesõnaga, teda tabas too oh kui haruldane „selgus“. Ja ta vaatas ringi. Ta nägi, et maailm on lõppenud. Otseloomulikult teatas ta avastusest koheselt haigla direktorile, too aga omakorda linnapeale. Sedaviisi jõudis vapustav sõnum mööda käsuliine ja autoriteedipüramiide üles-alla hüpeldes terve maailmani. Tekkis pikk piinlik vaikus. Vaikselt, õige vaikselt tekkisid arglikud küsimused: „Mis siis nüüd?“

Mis seal siis ikka. Vaja oli leida süüdlane. Algas kõiki ühiskondi hõlmav diskussioon teemal Kes Põhjustas Maailma Lõpu Ja Mis Me Nüüd Teeme. Arvamusi pilluti absoluutselt igalt poolt, olenemata soost, rassist, nahavärvist, rahvuslikust kuuluvusest, usulistest tõekspidamistest, intelligentsi tasemest või rahalisest olukorrast. Nüüd lõpuks olid kõik inimesed võrdsed. Jah, kõik olid ühtmoodi mülkas. Probleemile läheneti poliitiliselt, majanduslikult, filosoofiliselt, religioosselt, ideoloogiliselt, füüsikaliselt, psühholoogiliselt, proosaliselt, poeetiliselt, ülalt-alt, siit-sealt, ratsionaalselt ja jaburalt, kasutades igat viimastki praktilist uurimismeetodit.

Nõnda kestis diskussioon, kuni tuled lõplikult välja lülitati.

pühapäev, 10. mai 2009

Walk in the rain.

Ma pole ikka veel kätte võtnud ja ühtainsatki osa Cowboy Bebopi animest ära vaadanud. Kuid soundtrack on sel küll võimas. Yoko Kannole tuleks teha ausammas.

neljapäev, 30. aprill 2009

Ülemtaevas.

Liialdamata on see maailma ilusaim ja rahustavaim mäng.

Aether.

teisipäev, 28. aprill 2009

laupäev, 18. aprill 2009

Mullid.

Kas keegi on neid Eestis ka kohanud?

Igatahes on see üks väärt ettevõtmine.

reede, 17. aprill 2009

Käbi.

Käbi kukkus kännust kaugele, otse kruusa peale. Seepärast pääseski ta järgneval ööl puhkenud pöörasest tulekahjust vaid tahmasena. Emapuu põles aga aegamisi tuhaks.

Inimesed metsa ei taastanudki, kustutasid vaid leegid ära, raiusid köndistunud jäänused maha ning ehitasid sinna paika hoopis maantee. Ent samal ajal oli käbi kunagisse asukohta imekombel tekkinud tilluke puuvõrseke, mis nüüd püüdlikult enda juuri läbi õhukese kruusakihi mulla poole sirutas. Kõigile takistustele vaatamata, lausa kangekaelselt, pürgis väike lehis taevale lähemale, samal ajal kui ümbruskonnas kerkisid hooned, postid ja sildid.
Aja möödudes hakkas kiviklibu puu juurte vahel purunema.
Majad ehitati aina kõrgemaks ja kõrgemaks, kõikjale tekkisid eredavärvilised sildid, autod vurasid siia-sinna, ent lehis seisis ikka ja alati ristmikul, seal übermarketi juures.

Inimesed harjusid puuga ära. Igal argipäeval möödusid paljud linlased sellest, kui suundusid tööle või töölt koju, kuulsid foori taga oodates selle paksu okkamere sahinat. Nad hakkasid puu kohalolekut pidama lohutavalt iseenesestmõistetavaks. Seepärast tõusiski kära, kui linnavalitsus üritas lehist maha võtta, kuna see pidavat rikkuma tänavapilti. Küllap rikkuski. Taoline kõrge, aina kasvav sasipea ei sobinud ristmikule kohe üldse, lisaks mahtus see vaevu oma tillukesele mullaplatsile ära. Puu paksud juured olid pugenud asfalti alla, otsekui valmistudes sõiduteed õõnestama.
Igatahes keelas rahvas tolle okaspuu mahavõtmise.

Lehist tabasid haigused, ründasid parasiidid; ime, et ükski joobnud autojuht oma metallkolakaga sellele otsa ei sõitnud. Inimesed olid aga targad: nad kallasid puu üle kõikvõimalike kemikaalidega, et muuta seda vastupidavamaks ning ilusamaks (kui kaunis läikiv koor). Nõnda oli taim jälle justkui noor.
Teataval hetkel avastati, et tegemist on riigi viimase lehisega ning (kuna käbid kemikaalide tõttu enam uusi puid luua ei suutnud) otsustati seda kloonida, et viimasel hetkelgi takistada liigi väljasuremist. Võeti siis rakunäidiseid ja täiendati innukalt nende stuktuuri, muutmaks puud hulga vastupidavamaks tõvedele ja muule taolisele. Saadud mutandid istutati parki.

Vana taim vaakus juba hinge, suutmata ellu jääda linnasaastes. Keegi küll ei kuulnud, ent puu tõesti hingeldas. Linnarahvas ei tahtnud kaotada oma tuttavat puud, seetõttu otsustati lehisele kuppel ümber panna.
Kupli all oli sel hea, turvaline, rahulik ja ilus. Vaid oksad püsisid paigal ning vaikisid.

laupäev, 4. aprill 2009

laupäev, 21. märts 2009

...

Mongolite ja tiibetlaste ebausu järgi ei tohi lausuda kõrbes asuva kohe nime, sest nime ütlemine tõmbab kõrbejumalaid juurde ja vihastab neid.



Nikolai Roerich "Altai-Himaalaja"

kolmapäev, 18. märts 2009

...

Aga juba Buddha ütles suutrates: "Kõige suurem kuritegu on nõmedus."




Nikolai Roerich "Altai-Himaalaja"

laupäev, 14. märts 2009

Eel-kevad.

Linnud sädistavad kui hullumeelsed, pensionärid ning vankritega lapsevanemad tatsavad mööda Viimsit ringi.

Ja ma olen pimestatud selle ereda päikese ning lumevaiba koosmõjust. Tuleb vist kevad. Palun?

teisipäev, 3. veebruar 2009

Who watches the Watchmen?




Lugesin läbi koomiksiseeria "The Watchmen". Ma poleks kunagi arvanud, et üks lihtne pildiseeria saab nii põnev olla. Päriselt. Ja selle peatselt ilmuvat filmiversiooni (13.03.09) lähen kindlasti vaatama.

"Watchmen" on (koomiksifilmi kohta) ebatavaliselt sünge lugu, mille tegevus leiab aset 1985. aastal, Richard Nixoni aegses USAs. Tapetakse mees nimega Edward Blake, alias The Comedian, kes on kunagise superkangelaste ühenduse The Watchmen endine liige. Nimetatud grupeering on muide seitse aastat tagasi laia saadetud ja igasuguste maskis kangelaste tegevus on üleüldse ära keelatud. Siiski, seadusest hoolimata veel vana ametit pidav tegelane nimega Rorschach hakkab mõrva uurima.
Samal ajal on maailmapoliitikas käimas terav kriis USA ja NSVL vahel. USA poolel sõtta astunud üliolend nimega Dr Manhattan on drastiliselt kallutanud jõudude vahekorda lääneriikide poole. Aina kasvab tuumasõja oht...

Sellest sissejuhatuseks ilmselt piisab, edasist sisu ma teile reetma ei hakka. Igatahes ütlen, et mingil juhul pole tegemist tavalise DC Comicsi lapsemeelse juraga. Superkangelased, jah, eksisteerivad, ent näiteks mingite tõeliste erivõimetega on neist vaid Dr Manhattan.
Päris palju on sarjas filosoofilisi arutlusi, mõtisklevaid kõrvaljutustusi, mis kõik koonduvad kokku ühele probleemile: kas inimelu üldse on midagi väärt?
Ja see lõpp, jah... midagi sellist ma ei oodanud.

Soovitan kõrgelt.


Panen lõppu ka veel filmi treileri (ma tõesti loodan, et nad ei keera kokkuvõttes valmis mingit kohutavat sousti ja ei tee sellest järjekordset Hollywoodi mõttetut ja ainult vaatemängule toetuvat möga):




PS: Kes lugeda soovib, kontakteeruge, võin saata.

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

pühapäev, 25. jaanuar 2009

Mootorsaed.

Vaatasin just filmi "Texas Chainsaw Massacre" (1974. aasta originaali, mitte toda riimeiki) ja pean tunnistama, et see on kõige jubedam ("heas mõttes") ja brutaalsem õudukas, mida ma näinud olen. Tõsiselt. Kui ekraanilt avanev pilt oli juba piisavalt õudne, siis aeg-ajalt meenuv kiri filmi alguses ("Based on a true story") tekitas lisavärinaid. Ohjaa.

Camp-stiil oli lahe. Volkswageni buss, hipid ja mootorsaag.

Ja see ilus tants ehavalguses filmi lõpus...

Ta on muide saadaval täisulatuses SinaTorus. Panen siia esimese lõigu, otsige ülejäänud üheksa ise, kui on tahtmist edasi vaadata. Nõrkade närvidega inimestele: palun hoidke eemale.

neljapäev, 15. jaanuar 2009

Once.

Vaatasin seda filmi tükk aega tagasi, aga tekib aina uuesti ja uuesti tahtmine neid laule veel kuulata.
Üleüldse on uskumatu, et nii häid filme osatakse veel teha. Minu absoluutne lugupidamine John Carney vastu, kes oli nii linateose režissöör, stsenarist kui ka operaator. Ja suutis teha sellise tohutult mõjuva filmi valmis kolme nädala ja kõigest saja tuhande euroga.
Ning mõistagi sügav kummardus Glen Hansardi ja Marketa Irglova ees, kes on tõepoolest erakordselt andekad muusikud.

Moraal - ühe tõeliselt hea loo tegelased ei vajagi nimesid.

PS: Oh Broken Hearted Hoover Fixer Sucker Guy.


neljapäev, 8. jaanuar 2009

Vanad asjad.

See on üks minu isiklikke lemmikuid. Võtsin kätte ja kontrollisin ta üle, parandasin vigu, muutsin mõnda kohta. Märkimisväärne, sest tavaliselt on mul kirjutistest pärast nende valmimist absoluutselt ükskõik.
Ja kapi küljes on joonistus ühest kaamest mehest...


Kordinaator

Ronald istus laua ääres, ümbritsemas pilkane pimedus. See kõik toimus vaid tema teadvuse sügavikes ning ta oli sellest täiesti teadlik. Teisel pool lauda oli lubivalge naha ja torukübaraga rahulolevalt irvitav kogu. Isik istus jalg üle põlve ja köhatas vaikselt.
„Tere,” ütles ta.
„Tere,” kordas Ronald ja noogutas.
Kuratlik inimolend vahtis Ronaldile silma.
„Sa tunned, et kõik on läbi,” konstateeris Kordinaator kähiseva häälega.
Ronald vaikis.
„Ära muretse, ma ei pane sind enda probleeme lahkama. Ma olen siin, et pakkuda sulle kolmandat valikut,” sõnas Kordinaator.
„Kolmandat? Mis on siis kaks esimest?”
„Oh Ronald, sa tead küll. Ma olen näinud sinu mõtteid. Sul on valida revanši ja mängu lõpetamise vahel. Piltlikult väljendudes.”
Roland langetas pilgu. Järgmisel hetkel tabas ta end mõttelt, et tema enda teadvus on selle kõheda illusiooni loonud. Tema alateadvus oli loonud Kordinaatori hingele nähtava keha. Küllaltki rüveda keha.
„Niisiis. Kolmas valik,” alustas valgenahkne, „sa loobud enda vabast tahtest. Minu tahtest saab sinu tahe. Ma kaotan sinu mured. Ma kaotan su valu. Ma muudan su õnnelikuks.”
„Minust saaks käpiknukk?”
„Parem käpiknukk kui surnud, eks?” naeris Kordinaator.
Ronald vaikis. Tumedad hääled ütlesid talle, et ta ei suudaks oma elu otsast peale taas üles ehitama hakata. Kord keerisesse sattudes on kergem lasta end välja tõmmata kui ise välja ujuda. Ta jõllitas olevuse groteskset nägu. Hetkeks tundusid Kordinaatori silmad hõbedaselt hõõguvana.
„Olgu,” lausus Ronald. Ta imestas, kui lihtne oli anduda nõnda saatuslikule pakkumisele. Aga mis seal siis ikka. Elu vajab elamist, marionetina või mitte.
Lauale tekkis paberipatakas, kaanel sõna „Leping”. „No muidugi,” mõtles Ronald ja naeris enda alateadvuse üle. Eikuskilt võttis ta pastapliiatsi ning kritseldas vastavasse lahtrisse oma allkirja.
„Mis tunne on?” küsis Kordinaator.
„Nagu müüks oma hinge kuradile.”
„No kuule, see oli küll solvav. Mina ei ole kurat. Mina pole kurjuse kehastus,” seletas deemonlik olend, suutmata siiski rebida näolt vastikut irvet.
Leping kadus.
„No nii, ongi kõik,” ütles Kordinaator ohates.
„Tohin ma midagi küsida?”
„Tohid.”
„On minusuguseid palju?”
„Sinusuguseid? Neid, kes valivad kolmanda võimaluse?”
„Jah.”
Kordinaator naeratas paljutähenduslikult ja pimedus kadus.


Edel vaatas kartulikotina vedelevat keha vangiruumis. Kuigi tema ja tolle liikumatu massi vahel oli kuulikindel klaas, tundis Edel ürgseimat hirmu. Seal lamas jumal. Küll, jah, jumal, kes oli enda materiaalsest kehast väljunud, ent siiski: jumal. „Ja varsti on nad siin,” mõtles mees hirmuga. Kordinaatori inimvorm ei olnud kuigi märkimisväärne. See oli tavalise inimese keha. Erinevalt nendest kujutlustest, mis tema ohvrite alateadvused lõid.
Kaks korrust kõrgemal oli kogunenud kriisikoosolek. Saalis valitses vaikus, kuna ammendatud olid juba kõik ideed, iga plaan olukorra päästmiseks oli juba jooksnud ummikusse. Põrnitseti tühjusesse ja oodati surma. Direktriss astus panoraamakna juurde ja vahtis kolmkümmend korrust allapoole. Kaos.

Inimsumm liikus märatseva jõena Valitsushoone poole. Sihikindlad pilgud puurisid metalset hoonemassiivi kaitsvaid plastikust kaitseturvistes relvastatud politseijõude. Kaitsebrigaad moodustas ühtlase liini, et peatada rahva edasitung. Kuid pealetungijaid oli liialt palju. Sajad relvitud, ent sihikindlad inimesed tormasid kõikide jäsemetega pekstes kaitsjatele turri. See oli üksainus tahe, mis murdis vähem kui poole minutiga ribadeks politseijõudude barrikaadi ning tormas hoonesse sisse. Kogu ümbruskond kajas raevunud röögetest. Kordinaatori kättemaks oli hirmus.

Ronaldi nukid kattusid verega, kui ta kriisiruumis täidlasele, hirmust kaameks tõmbunud mehele paar vihast lööki andis. Kui pekstu põrandale lössi vajus, oli Ronald ainus püsti seisev isik ruumis. Kuhu olid kadunud kõik teised Kordinaatori kontrolli all olevad? Ronald ei teadnud. Ta pöördus ja sattus silmitsi Edeliga, kes sihtis teda püstoliga. Ronaldil oli surmaohust ükskõik. Ta oli seal selleks, et leida Kordinaatori keha ja see vabastada. Pikemalt mõtlemata tulistas Edel laengu kontrollitu jalga. Ronald karjatas ja prantsatas maha. Valust vääneldes liikus ta laskjale lähemale, et toda pikali tõmmata. „Kelle kuradi idee oli jumal vangiruumi lukustada?” pomises Edel endale ja marssis ruumist välja. Ronald jäi talle järele vahtima, käed tulutult õhku haaramas.
Viis minutit hiljem oli hoone täielikult vallutatud. Vangiruumi uks avati. Kordinaatori keha pinguldus, kui teadvus sellesse vihises. Ta tõusis. Ta köhatas. Ta oli jälle elus.



Lauri Teder, 2009









Lõppu head eesti muusikat: http://www.myspace.com/oosorr

pühapäev, 4. jaanuar 2009

Tore.

What mental disorder do you have?
Your Result: Paranoia
 

You are constantly thinking about what others may be saying about you behind your back. You may also feel people have conspiracies against you, or they are out to get you. In crowds you may feel like everybody is watching to closely.

Manic Depressive
 
GAD (Generalized Anxiety Disorder)
 
OCD (Obsessive Compulsive Disorder)
 
ADD (Attention Deficit Disorder)
 
What mental disorder do you have?
Quiz Created on GoToQuiz