Andromeda pisarad.

25. mail 2009 langes Maale kaheksa tundmatust vedelast materjalist objekti, kõik tavalise sõiduauto suurused, mustad nagu süvakosmos. Purustusi teadaolevalt ei tekkinud ning maismaale langenud vedelad kogumid nõrgusid kõigest paari tunni jooksul täielikult pinnasesse, nõnda et tumedat plekkigi alles ei jäänud. Veekogudesse sattunud kogumid valgusid aga tasahilju laiali.

Otseloomulikult tõmbas juhtum avalikkuse suurt tähelepanu. Uudistekanalid kihasid teadetest tolle pretsedenditu ja uskumatu fenomeni kohta; teadusringkonnad suutsid vaid pead vangutada, umbmääraseid teooriaid pakkuda ja olla tulevase ees samasuguses teadmatuses kui ülejäänud elanikkond. Kosmilised saadikud vallutasid maalaste meeled täielikult. Vähemalt mõneks ajaks. Neile moodustus isegi hüüdnimi: Andromeda pisarad. Nõnda jäi fenomenile algusest peale nukker maik, selline rahutuks tegev väike tundeke ja aimdus.

Küsimus on selles, kas tulevikku oleks olnud võimalik vältida?

---

Euronews'i kopter lendas parajasti Atlandi ookeani kohal, Portugali rannikust paar kilomeetrit eemal, ning näitas suures plaanis all laiuvat vesist pinda. Selle pildi juurde luges keegi ülienergiline briti reporter kommentaare. Jälle nood Andromeda pisarad, mõtlesin ma televiisoripulti kätte võttes. Miks peaks universum meile kaasa tundma ja meie pärast pisaraid valama? Pigem sülitaks ta meie peale. No jah, Andromeda süljelärakad ei kõlaks vist nii hästi.
ETV uudistesaates kirjeldas parajasti üks Taebla lähistel elav vanamees, kuidas tema kaevu on vee asemel tekkinud miskine süsimust vedelik. Klõpsasin teleri tüdinult kinni.

Pea oli umbe jooksnud mõtisklustest paks, sestap otsustasin ette võtta ühe pika jalutuskäigu. Nõnda kõmpisingi ma varsti mööda Pirita teed. Tuhmunud pilgul põrnitsesin enda ette, samas kui mõtted rändasid tagasi eelmisesse päeva.
Sest just siis ütles Mia, et armastab mind.
Olin parajasti saatmas teda lennukile, mis pidi viima ta ühele Saksamaal toimuvale kahenädalasele muusikafestivalile. Peatusime kontrollväravate juures. Ning äkitselt nihkus ta mulle lähemale, silmitses mind pikalt ning laususki vaikselt need kolm sõna ja ei midagi muud. Nagu välk selgest taevast. Suutsin vaid tarduda ning talle autotulesid jõllitava hirve silmadega otsa vaadata. Sest õigupoolest polnud ma kunagi mõelnud romantilise suhte võimalikkusele Miaga. Jah, kui kummaliselt see ka ei kõlaks, oli ta algusest peale olnud vaid sõber. Ei, mitte „vaid“. Ta oli olnud väga kallis ja oluline sõber, kellesse ma aina rohkem kiindusin. Ent armumiseni ei jõudnud ma kuidagi. Isegi siis mitte, kui esmakordselt teda laulmas kuulsin.

Kohtusin Miaga umbes aasta tagasi. Sven ja Riina vedasid mu ühte äsja avatud džässibaari, kus töötaski ettekandjana Mia, nende kunagine klassiõde. Ta oli õlgadeni blondide juustega, mis harmoneerusid kenasti valge töövormiga, loomulikult punaste huultega, millel alati ilutses kerge, kuid armas naeratus, ent kontrastiks nukrate rohesilmadega, mis tundusid sädelevat, kui ta sulle otsa vaatas. Võin julgelt öelda, et ta oli ilus.
Kuna vaatamata baariomanike ootustele peale meie kliente väga palju rohkem ei saabunud, sai Mia lauda istuda ning meiega juttu ajada. Kuidagi liikus vestlus bändi The Doors peale. Tuli välja, et Mia on käinud Jim Morrisoni haual Père Lachaise'i kalmistul Pariisis. „Trikk on järgida kirju „Jimmy on seal pool“ teistel hauakividel,“ õpetas ta. Siis libises jutu sisse juba Oscar Wilde'i hauakamber ning nõnda edasi, kuni õhtu kätte jõudis.

Nüüd meretuules sammudes ning möödunud aastat, just kõiki Miaga seotud hetki meenutades ja tema maheda hääle poolt kuuldavale toodud armuavaldust aina uuesti ning uuesti kõrvus kõlada lastes tekkis mul kummaline tunne. See oli temast julm, kas pole. Öelda, et armastab mind, ja siis kaheks nädalaks kaduda. Kaduda ja lasta sel naha alla pugeda. Lasta sel seguneda igatsusega, mida ma tahes-tahtmata tunnen, sest pole teda, keda ma alati usaldada saan. Järsku leian end märkamas kõike, mis temas on armastusväärset. Õigemini märkamas jälle, kuid seekord tillukese sädemega kuskil sees. Ning päevad mööduvad ja nagu Andromeda pisarad Atlandi ookeanil valgub ka see uus tunne üle minu, aeglaselt ja karmilt, kuni kõik, oh kõik, on vallutatud.
Ja varsti jõuab kohale hetk, mil Mia on minu käte vahel, minu põsed tema käte all, meie huuled kokku surutud ja silmad suletud. Hallid pilved kallavad süsimusta vihma meie peale, Mia kollane mantel kattub tumedate täppidega ja me juuksed määrduvad; huuled aga üksteisest ei lahku. Pärast istume Meriväljal muuli äärele ning vaatame enda peegelpilti tõrva värvi Läänemeres. Kajakad tiirutavad arulagedalt vee kohal, suutmata läbipaistmatu pinna all sagivaid kalu leida. On ilmselge, et varsti meri kaob. See aurustub suvekuumuses täielikult ning jääb alles vaid tühi säng. Kõik muutub.
Võtan Mia käe ja naeratan. „Ära muretse,“ ütleb ta ning mina kuulan sõna. Lasen end mähkida egoistlikusse, pimestavasse õnnetundesse. Ei, mul pole ükskõik. Loomulikult on mul kahju janusse surnud metsloomadest, kes naftakarva vett juua ei julge. Loomulikult hirmutab mind mõte, et ühel päeval saab vesi otsa. Pääseda pole kuhugi. Ja ma ei põgenegi.




Lauri Teder, 2009