Õpin parajasti paaniliselt eksamiteks. Aga siiski on aega postitada üks mõttelage postitus; igavusest või nõnda. Pean vajalikuks jagada ühiskonnaga paari jaburat huumorilauset. Võta heaks, ühiskond. Nüüd jääb mulle endale ainult see anekdoot, kus ema ja tütar Ameerikasse ujuvad...
Ma olen paranoiline. Aga ära teistele ütle.
Vahel olen nii õnnetu, et endalgi hakkab kurb.
No näed, ongi paar. Lõpetuseks üks saksa energialaul. Aitäh oravale, kes mind selle artistiga tutvustas. Stadtaffe!
PS: Lost saab läbi ja mina olen seepärast nukker.
We will be back soon.
4 aastat tagasi
2 kommentaari:
Ma tänan. Aga ma siiski ei tunne end viimasel ajal kui orav, vaid kui kergemat sorti maaler, kes juhuslikult kombel müüb maale?!
Eks me kõik. o.o
Postita kommentaar