Matused.

Hauakaevaja matustele ilmus vaid mõni kolleeg ning lahkunu abikaasa. Räägiti paar musta anekdooti, mis kirstus lebaja oli oma tööpostil loonud, tänati teda eluajal tehtud heategude eest. Omavahel sosistades arvustasid vanad mehed hauda, mille kaevamine oli antud ülesandeks noorele kollanokale. Kui puusärki sellesse langetama hakati, puhkes naine nutma. Kaastundlikult asetas üks hauakaevajatest oma kareda käe lese õlale. Teised põrnitsesid tuimal ilmel, kuidas kirst pimedusse vajus. Kurbust neil polnud. Lein tundus kohatu.