Fiktiivne kärbes

See tüütu sumiseja on olemas vaid minu peas. Tema purpurselt, ebaloomulikult helkivad tiivad on minu haiglaselt läikivate mõtete peegeldused, ta võrelised silmad mu vangistatud ideede kongid. Selle kujutletava kärbse hullutav põrin keerleb ümber mu pea, putukaga kaasa. Ma ei mõista, miks ta mind piinab. Kas kättemaksuks, et ta lõin? Või sest muud ta teha ei oskagi? Mida rohkem kärbse peale mõtlen, mida rohkem temaga enda pead vaevan, seda enam on mul tunne, et ühe putuka asemel on minu ümber terve parv. Vehin kätega. Sumin täidab mu kõrvad, sajad tiivad katavad mu silmavaate. Nõnda ei märkagi ma läheduses luusivat tõelist kiskjat.